Nordkapp 2019

Reisiseltskond:

Martin & Liis – Mitsubishi Pajero
Margus – Toyota Land Cruiser

Norra, Norra ja veelkord Norra, ei saa enam selle riigita ning see “miski” kisub mind sinna alati tagasi. Selle matka juured ulatuvad tegelikult eelmisesse talve, kus katsetasime esimest korda sõita Nordkappi. Sihtpunktist jäi tookord puudu laviinide tõttu 13 kilomeetrit. Reis sisaldas ohtralt muid häid emotsioone. Miski jäi siiski kripeldama ning tuligi plaan uuesti minna.
Reisiplaanid / soovid:
1. Nordkappi jõuda
2. Virmalised
3. Kiruna kaevandus
4. Polaarjoonel pilti teha
5. MAX-is burgerit süüa

Nagu ikka saavad kõik meie reisid alguse ei kusagilt mujalt kui garaažist ning sisustavad meie õhtuid enne igat starti. Remondiks peavarju pakkus Servistop (https://servistop.ee/). Õnneks seda puhku oli teha vähem, sest tänu suvel toimunud Gruusia reisile oli kogu tehnikale ring peale joostud. Sellegi poolest natuke tegemist leidus: enamik esisilla pööramisega seotud jubinaid vahetusse, talverehvid, sillastend, elektritöid, kõik õlid ja filtrid, natuke rasket näputööd (diislil töötav kuiv seisusoojendi ning igaks juhuks uus aku) ja veel nipet näpet. Varuosadega aitas nagu ikka Eero ja Autoint (http://autoint.ee/).

Tehniline tööpõld oli jällegi viimasele minutile jäänud, mida ilmekalt illustreerib Marguse auto, millest nädal enne starti puudus voodi ja muu autos eluks vajalik. Minul oli kogunenud hunnik juppe + seisuahju paigaldus. Keeruline on enese jagamine garaaži, töö ja teiste ettevalmistuste vahel.

22. märtsil käis kiire sardiks ettevalmistumine, mis sisaldas viimaseid tehnilisi tegemisi ja muidugi auto pakkimist. Olin selleks tähtsaks päevaks vabastanud ennast töölt, et kõik varem valmis jõuda, kuid sellegi poolest lõpetasime pakkimise alles öösel 01.00 ajal. Poodide külastuse tegime eelmisel päeval ning otsustasime, et ei paku seekord üle ja võtame oluliselt vähem toidukraami kaasa. Hommikuks võtsime kiirpudrud, lõunaks võileiva materjali ning õhtuks, et kiiresti ja mugavalt söönuks saaks Adventure foodi erinevaid dehüdreeritud matkatoite. Eks kaasa tuli ka muud snäkki ning Gruusia reisist üle jäänud konserve.

23.02.2019 START

Igatahes möödus öö suht rahutult, kuna reisiärevus möllas soontes. Leppisime Margusega kokku, et kohtume sadamas. Laev läks 6.30 ja valituks vedajaks osutus Tallink, kes pakkus ainsana sõiduautot katuseboksiga, 2.40 kõrgus ning sinna alla mahtus ka Pajero.

Hommikul kiiresti viimane kontroll ja tuli kolvile. Enne laevale jõudmist oli tekkinud kohutav nälg ja päris suur ootus oli laeva buffee järele, kuhu minu üllatuseks polnudki reisjate rohkuse tõttu nii lihtne sisse saada. Lõpuks see siiski õnnestus.

Kui tavaliselt on mul alati jube äng ja aeg ei liigu Soome poole sõitvas laevas, siis möödus antud merereis päris kähku. Eks tuul ja laine muutis ka laeval olekut rõõmsamaks, jälgides küljelt-küljele, seinast-seina tuikuvaid ning taaruvaid inimesi.

Vaatamisväärsustega Soome ei hiilga just ja esimese hooga sai nimekirjast maha tõmmatud Kummakivi, mis oleks sõitu päris märkimisväärselt pikendanud ning ega erilise atraktsioonina ei tundunud enam. Võtsime suuna otse Pujion Torni poole, Helsingist nii 400 km kaugusel. Torni silmab juba eemalt, kuna kõrgub üle Kuopio linna. Sissepääsuks pidi lunastama 6 eurise pileti, mille eest sai liftiga üles ja alla sõita ning natuke ümbritsevat uudistada.

Olime eelnevalt kokkuleppinud, et see reis me väldime pimedas sõitu ja hakkame varem juba ööbimiskohta otsima. Selle mõttega keerasime teele, suund Suomussalmi poole. Peagi hakkas hämarduma ning asusime laagrit otsima, mille leidsime Kajaani lähedal. Kell oli vähe ning tegelikult pidid paljud asjad autos veel oma õige koha leidma ning lisaks tuli mahapidada ka sisseelamisõhtu. Tegime süüa ning lükkasime kero käima ja hakkasime muljetama. Nii õhtu edenedes harjusime mõttega, et alanud on lõpuks kaua oodatud puhkus.

24.02.19

Hommik algas nagu hommik ikka, hambapesu ja kokkamisega. Pakkisime laagri kokku ja jätkasime teekonda. Vahemärkusena võiks mainida, et eelmisel õhtul leidis autoraadio elutee lõpu või õigemini ma arvasin nii. Kaitsmed kontrollitud, kõik terve, pilti pole. Suskasin prooviks plaadi sisse ja uskumatul kombel hakkas makk seda mängima. Järgmine katse oli mälupulk, seegi toimis. Heli timmida ei saa, lugu vahetada ka mitte, kuid vähemalt mängib. Peale usb-i torkimist enam ei saanud plaadi peale ka ümber lülitada, seega mängima jäid mälupulgal olevad lood ja alustasime liikumist Kuusamo poole.

Teed palistasid põtrade eest hoiatavad sildid. Ausalt öeldes liikus neid seal ringi massiliselt, meie jaoks tuttavaid tavalisi põtru kui ka nendest väiksemaid põhja vendi. Huvitaval kombel harjusime suhteliselt ruttu Soome liiklust iseloomustava uneleva ja meile aeglasena tunduva tempoga. Naljalt keegi üle 80 km/h ei sõida ja ega pidev ootusärevus teele jooksvate metsloomade suhtes ei tekita meis ka soovi kiirust tõsta. Temperatuur kõikus plussi ümber ja mingi hetk hakkas vihma sadama, mis momentaalselt jäätus. Teed muutusid liuväljadeks ning esimese libedusest tingitud õnnetuse nägemine ennast kaua oodata ei lasknud. Savukoskisse jõudes alustas vanem naisterahvas teeületust ja poole peal kukkus nii halvasti, et kaotas korraks meelemärkuse. Läksime talle appi, eemalt õnnetust näinud sahamees helistas kiirabi välja. Mõni sekund hiljem oli juba koos rohkem rahvast, kellele tädi ka tuttav, andsime teatepulga kohalikele edasi ja jätkasime uisutamist.

Veerand paaki kütust tundus nagu tühja paagina, eemalt paistis tankla, kuhu me suuna võtsime. Kaks mootorsaanimeest proovisid tankida, mida aga polnud oli kütus. Saanimehed ise olid rõõmsad ja teatasid, et paagis neil on paar liitrit bensiini, aga kojusõiduks on vaja vähemalt 25 l, ei tea mis edasi saab ja järgmise tankla kohta puudus neil info. Me kehitasime õlgu ja startisime edasi, veerand paaki on nii 200 km sõiduulatust, seega muret väga ei tundunud, küll ikka mõni tankla vastu tuleb. 90 km pärast leidsime ennast juba Sodankyläst ja diisli mure sai lahendatud.

Peale tankimist hakkasime laagrikohta otsima, kuna põhjas läheb 17 ajal pimedaks. Vuotso lähedalt me sobiva parkla ka leidsime. Päeva läbisõiduks jäi tagasihoidlikud 553 km. Kuna oli tegemist siiski 24. veebruariga, mis teadupärast on Eest Vabariigi aastapäev, siis ega me ei saanud seda ka päris tähistamata jätta. Liisu valmistas kiluvõileibu ja EV aastapäeva tähistamine sai alata.

25.02.19

Äratus nii 8 ajal ning kõik majandasid väljakujunenud tegevustega. Pakkisme autod kokku ja asusime sõitma. Ilm oli suurepärane, päike siras ja temperatuur oli nulliümber. Nentisime fakti, et aastad pole vennad ja sel korral erilist lumerohkust pole. Eelmisel külastusel olid hanged mitme meetrised ja puud nagu küünlad ning temperatuur oluliselt külmem. Järgmiseks sihtpunktiks panime juba Neiden. Piiripunktini jäi vurada 250km. Tankisime Soome – Norra piiril autod jälle kurguni, sutsu odavam ehk ja tuiskasime edasi. Plaan liikuda Ifjord – Kunes – Borselv – Lakselv ning Olderfjordi lähistel laagrisse jääda.

Nii kui üle piiri saime oli aru saada, et midagi on muutunud, hakkasid mäed, sirge tee vaheldus kurvilisega, lisandus libedaid tõuse ja laskumisi, pidev tuisk ja lõõtsutav tuul. Täpselt see, mida ma olen pikkisilmi oodanud, täielik unelm. Peale umbes 9 – 10h ning 635 km sõitmist, leidsime parkla ja jäime sinna laagrisse.

26.02.19

Hommiku saabudes avastasin ennast taas mõttelt, kuidas on võimalik autos nii hästi välja magada, vaata, et parem kui kodus. Meie oma masinat öösiti käimas ei hoidnud ja seisusoojendit ka ei kasutanud, kardinad hoidsid piisavalt sooja ja paks suletekk aitas samuti kaasa. Paigaldasin ahju raadioteel juhitava lisapuldi käeulatusse, mis hommikul külmas autos on suurepärane lahendus. Nimelt ei pidanud “kero” aktiveerimiseks teki alt välja ronima ja saab oodata kuni tuba soe ning siis alles liigutama hakata. Naersin enda üle iga kord, kui ahju käima panin, kuna enne ostu kaalusin, kahtlesin ja vingusin kaks nädalat ning viimasel hetkel otsustasin, et heakene küll, tellin ära! Siiani raske mõista, kuidas varem ilma ahjuta hakkama saime, lihtsalt mega luksus!

Olderfjordist Nordkappi on umbes 128 km, startisime suhteliselt varakult, et saada hommikuse esimese kolonniga Nordkappi. See teelõik on vaieldamatult mu üks lemmikumatest. Tõusud, langused ja lõputu libedus. Kuna lund palju pole, siis katab teed nii paarisendine jääkiht ja pidev pinnatuisk. Peagi sai meile Margusega selgeks, et investeering korralikesse naastrehvidesse tasus ära ja kuhjaga, sest isegi nendega oli kohati päris vaev autot teel hoida.

Peagi hakkas paistma Honningsvåg, ma ei tea mis selles linnas nii erilist on, aga valdas selline soe tunne, võibolla oli see vaid äratundmisrõõm, kes teab. Igatahes tervitas meid vana tuttav Rema1000 koos Shelli tankla ja tema suurepärase WC-ga. Muide, kes teada tahab, siis Soome, Norra ja Rootsi üldkasutatavad wc-d on mega puhtad ja korralikud. Külastatud ruum, kus isegi kuningad üksi käivad, panime autodel paagid täis. Kes teab kaua me maailmalõpus oleme ja mis toimuma üldse hakkab. Üks Norkapi kolonnisõidu reeglidest on ka suurem kogus kütust paagis, muu hulgas ka külm salong autol ja paksud riided seljas.

Kolonni stardikohani jäi umbes 20km. Olime jälginud Norra teeinfo lehte igapäev (https://www.vegvesen.no/), mis näitas, et meil on päris suur võimalus sihtpunktini jõuda. Tee lookleb platoode peal ja vaated on suursugused. Varsti paistis eemalt tuttav tõkkepuu, mis tähistas kolonni stardi alguspunkti. Talvise Kolonnisõidu ja Nordkapi avatud olemise kohta saab lugeda täpsemalt siit: http://www.nordkapp.no/en/other/winter-expeditions. Eks ta selline õnnemäng ole, kas saab või ei saa. Laviini ja tormi oht on pidev ja valmis peab olema selleks, et alati ei pruugi asjad minna nii nagu tahad ja loodus paraku tihti jääb peale. Ilmastik on heitlik ja iga 5 minuti järel võid tunnistada uut loodusnähtust.

Peagi hakkasid kogunema erinevad sõidukid, kõik ootasid pääsu viimasele 13-kilomeetrisele lõigule. Mõni hetk veel ning saabus kolonni vedav turvaauto ja lumesahk. Hakati kontrollima sõidukeid. Silmates eemal seisvat prantslaste autosuvilat, teatas kolonnijuht: “Esiteks teil on lamellid ja teiseks kette ka pole, seega kolonni teie sõidukit ei lubata, kuid teid on ainult kaks, siis võite minu autoga üles saada.” Igatahes meestel on õigust otsustada keda kaasa võetakse ja keda mitte. Peagi tõusis tõkkepuu ja algas viimane lõik.

Lõpuks jõudsime piletiputkadeni. Pilti hind oli 285 NOK, mis umbes 30 EUR. Sees istus rõõmsameelne piletimüüja, kes kohalikku kommi pakkus ja teatas, et me vist oleme esimesed eestlased see talv. Ma polnud kade, pakkusin eesti Kalevi Teekonna kommi vastu ja juttu jätkus kauemaks. Saime teada, et sissepääsu pilet kehtib 24 tundi ning võimaldab ka “üles” tulla õhtuse virmaliste kolonniga, lisaks liikumis- ja parkimisjuhiseid. Soovisime üksteisele edu ja olimegi jõudnud põhi sihtpunkti. Edasi kolasime territooriumil ringi, tutvusime keskusega, tegime pilte ja mängisime suveniiripoes turiste. Ilm muutus pidevalt, vahepeal oli vaade hea, mõni sekund hiljem aga polnud arusaadagi, kus Nordkapi tähis asetseb. Lõõtsus korralik tuul, mis tõi nii lund, tuisku kui ka udu.

Meeleolu oli hea, eriti selle üle, et me saime esimestena territooriumile ja korraks sattus selgem hetk, mil saime oma pildid tehtud ning avanes vaade ookeanile. Hetk hiljem saabunuid kostitati juba kõige muuga. Varsti saigi meie aeg Nordkapis läbi ning tuli hakata taas kogunema kolonni. Otsustasime, et tuleme õhtul uuesti, tundus patt jätta võimalust kasutamata.

Võtsime suuna Honningsvågi, kus plaanis linnaga taastutvuda, natuke varusid täiendada, süüa ja aega parajaks teha. Õhtuse sõiduni oli üle 6 tunni vaja sisustada. See elurütm on nii unelev, et ei saa arugi, et tegemist on tavalise teisipäevaga. Kedagi väga liikumas ei näe, mõned üksikud autod, enamus rahvast istub kohvikutes, joovad kohvi ning muljetavad elust ja olust. Väga muhedana tundub selline eluviis. Igatahes linna tuuriga saime ühelepoole. Mõeldes, et mida nüüd ülejäänud vaba ajaga ettevõtta silmasime silti, mis näitas Nordvågen 2 kilomeetrit. Mõeldud-tehtud.


Kalurikülakesega tutvumine ülemäära kaua aega ei võtnud ning otsustasime valget aega ära kasutades startida uuesti tõkkepuu suunas. Põikasime läbi ka Skarsvågist, kust arvasime, et ehk leiaks mingi hotelli, kus kasida ennast, kuid sooviks see vaid jäigi. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et kohe- kohe peaks stardi aeg olema. Tegime veel nalja, et kahe autoga lähmegi üles.

Eemalt lähenes sõiduk, milles tundisme ära hommikuse kolonnijuhi. Parkis meie taha ja jäi midagi ootama. Mõne minuti pärast teatas, et sahamees ei hakka tulema täna ja Nordkapi virmalistetuur jääb ära. Ilmselt arutlesid nad seal omavahel, et kahe auto pärast pole mõtet minna. Pole midagi teha, suund läbi tuisu ning tormi tagasi, kus ootas meid juba tuttav Rema1000. Sättisime ennast poe juurde ööseks laagrisse.

27.02.2019

Hommikul täiendasime varusid, ostsime erinevaid tooteid, muu hulgas ka korraliku Norra pruuni juustu varu. Autosse jõudes leidsin ennast tšekki lugemas veendumaks, et kas tõesti läks nii vähe raha, peale mida enam ei tundunud elu seal üldse nii kallis. Pigem oleme juba Eestis hindadele järgi jõudnud. 27. kuupäeva ehk kolmapäeva plaanidesse kuulusid: natuke serpentiine sõita, nn raadiomägi ning õhtuks Altasse jõuda, et saaks lõpuks pesta ja kasida.

Asusime läbi tuisu mäele üles rühkima, ilm armu ei andnud ja ega me alla ka ei plaaninud vanduda. Peale mõne ajast pusimist õnnestus ennast mäele siiski saada. Tahtsin timelapse teha, aga paraku õues toimuv seadis oma piirid, kuid see närvikõdi ja adrekas olid seda sõitu väärt.

Peadselt viskasime viimase pilgu Honningsvågile ja nii ta meist sinna nõlva äärele jäi oma rahulikus elutempos edasi unelema. Ehk külastame teda veel!

Edasi lookles juba tuttav jäätee, mis aegajalt üllatas tõusudel sellega, et isegi sisselülitatud nelikveoga sai kõik rattad all ringi. Edenesime päris kiiresti. Liisu tegi eeltööd, et leida meile sobiv ööbimiskoht Alta lähedal.

Olderfjordi ja Alta vaheline teelõik on väga huvitavate vaadetega, lookleb kanjonis, mööda jõgede-järvede kaldaid ning platoodel. Pikkus on nii 206 kilomeetri ringis. Vaated on jätkuvalt lummavad, vahet pole, kuhu pilgu pöörad. Jõudsime Altasse päris varakult ning tegime pisikese linnaringi, mille käigus otsisime üles kämpingu ning saime teada, et check-in hakkab paari tunni pärast, seega aega linnas kolada on. Võtsime poetuuri käsile ja käisime vaatamas Virmaliste katedraali (The Northern Lights Cathedral). See nähtud, oli kell juba piisav, et oma kauaoodatud tuba koos duši ja muude mugavustega kätte saada. Eelmisest voolava vee all pesemisest oli möödas umbes 4 päeva. Niisked salvakad iseenesest ajavad asja ära, aga ega nad ikka šampooni ja nuustikut ei asenda. Mökki käes, asusime tegelema erinevate protseduuridega ja toiduvalmistamisega.

Mingi hetk avastasime, et taevas on selge ja on lootust virmaliste nägemiseks. Kui eelmise põhjamaareisi virmaliste pildid ebaprofessionaalsuse tõttu välja ei tulnud, siis seekord polnud olukord just paranenud. Norrat tutvustavast raamatust leidsime üllataval kombel virmaliste pildistamise juhendi rumalatele. Hakkasin siis erinevaid katsetusi tegema ning lõpuks peale paari video vaatamist Youtubest, hakkas isegi midagi välja tulema. Igatahes kaua seedida seda ei saanud, sest peagi Liisu teatas, et on virmalised väljas ning aeg on proovima hakata. Lõpptulemusega jäin ise rahule, kuna siiski esimene kord, kus midagi peale ka jäi.

28.02.2019

Päeva alustasime kohvitamise ning söömisega, peale mida käisime veel pesemas, nii igaks juhuks, kes teab millal uuesti saab.

Eesti meedia pasundas ainult dopinguskandaalist ja Norra uudistekanalid juubeldasid suusataja Sundby 15km klassikasõidu võidust. See jäigi vist nende kogu päeva suursündmuseks. Igal juhul hakkasime vaikselt pakkima.

Konsiilium langetas raske otsuse, et Tromsø, Narvik ning teised pisilinnad jäävad reisiplaanist välja. Põhjus oli selles, et aeg, mis kulub nende külastuseks, välistab Kiruna kaevandusse ekskursioonile jõudmise, kui sinna ei saa, siis pole mõtet seal üleval niisama põhjuseta sõita. Margus polnud käinud Rovaniemis, seega suund oli samahästi kui teada. Lisaks otsustasime, et ohverdame ühe õhtu virmaliste püüdmiseks. Ennustus lubas päris tugevat näitemängu ning ehk seekord, leiame koha, kus ei ole nii palju valgusreostust. Teed jätkuvalt libedad, seetõttu oli ka roolis oluliselt erksam olla.

Tänu suunamuutusele tekkis ka võimalus külastada Kittilä jäälinnakut. Pilet 17.50 eur nägu. Selleaastaseks teemaks oli “Troonide mäng”. Jõhker käsitöö, mis peensusteni lihvitud. Ei kujuta ettegi palju nende erinevate figuuride valmistamiseks aega kulus. Igatahes tasus külastada.

Jäähotell vaadatud, liikusime esmalt poodi ja siis juba oli aeg nii kaugel, et hakata otsima pimedat parklat laia vaatenurgaga. Ootused olid igatahes kõrged, ilm oli selge ja prognoos oli muutunud. KP indeks näitas juba viit, mis peaks tähendama päris võimast taevamängu. Leidsime sobiva vaatega parkla Lohiniva lähedalt.

Peagi oli kottpime ning oodatav loodusnähtus ei lasknud ennast kaua oodata. Ausalt öeldes pole oma elu sees näinud virmalisi, mis nii erksad ja mänglevad, vahet polnud kummale poole pea keerata. Värvidemäng saavutas maksimumi umbes kella ühe ajal öösel. Pildid tehtud, süda rahul, saabus öörahu. Päeva läbisõit 421km.

01.03.2019

Hommik algas tuttava rutiiniga. Kero käima ning kui toas juba piisavalt soe, siis tekialt välja. Esiteks kerged hügieenilised etteasted ning söögivalmistamine. Avastasime, et kardinapuul saab sokke imehästi kuivatada. Kuna harjutamine teeb meistriks, oli märgatavalt vähenenud hommikusteks ettevalmistuseks kuluv aeg ning äratusest 30 minutit hiljem olid autode ninad juba Rovaniemi suunas.

2018. aastal jõudsime Liisuga Jõuluvana külla nii vara, et enamus poekesed olid kinni. Aasta hiljem saime tunda ennast õigete turistidena. Käisime läbi kõikvõimalikud majad ning poed ja butiigid. Tegime ka pikema jalutuskäigu, vaatamaks põhjapõdra ja husky farmi. Viimane küll mingit head emotsiooni ei jätnud. Margus sai ka lõpuks Jõuluvana külas seigeldud. Seegikord jätsime võimaluse kasutamata, et 35 euri eest jõuluvanaga pilti teha, samas külmkapimagnetid tundusid mõistlikuma investeeringuna.

Auto poole jalutades turgatas uitmõte, et huvipärast vaataks, kui kaugel meist siis Kiruna on. Ei tea kust see idee küll tuli, sest see plaan oli juba tegelikult peast läinud. Suur oli mu üllatus kui ilmnes tõsiasi, et vahemaa on ainult 340 kilomeetrit. Ega erilist arutelu sellel teemal ei tekkinud ning mõned hetked hiljem võtsime suuna Rootsi poole, Kiruna siit me tuleme!

Ma mäletasin varasematest kokkupuudetest kaevanduse ekskursiooniga niipalju, et toimub ta pühapäeviti ning millalgi ka nädala sees. See tähendas meile küll kahepäevast istumist Kirunas, kuid trots ning jonnakus oli piisavalt suur, et sellest mitte häirida lasta. Kui nüüd ausalt öelda, siis olin kunagi minevikus proovinud neljal korral sinna LKAB-sse jõuda, kuid kõik varasemad katsed olid luhtunud. Küll ei suutnud leida info asukoha kohta või sattusin valel päeval, ühel juhul ei mahtunud bussi ja viimane kord jäin lootusetult hiljaks. Igatahes mis halvasti see uuesti!

Varsti ületasime inimtühja Soome – Rootsi piiri ning Liisu alustas googeldamist, et saada turistiinfot LKAB kaevanduse külastusest. Peagi selgus üllatuslik asjaolu, et ekskursioon toimub hoopis laupäeval ja start on 14.30. See sobis meile hästi, kuna ei peagi istuma Kirunas kaks päeva tühja.

Mul on olnud minevikus Rootsiga palju tööalaseid kokkupuuteid ning mingid asjad on jätkuvalt eredalt meeles nagu E4 lõunasse ja sellega omakorda kaasnenud maitseelamused parklates ning tanklates. Parimad mälestused on nimelt MAX-i burgerid ja kohalike metsik hotdogi lembus, mis mullegi üle kandus. Igatahes Kirunasse jõudes tutvusime esmalt Turisti Info asukohaga ning parkimisvõimalustega ning seejärel oligi käes õhtusöögi aeg. Toitumisplaan oli juba mul ammu peas tiksunud ja kuidas traditsiooni rikkuda saab -hotdogid muidugi. Piisava nälja korral pakub isegi Coopi parkla kulinaarseks rahulduseks võimalusi. Lauad lahti, pliit tulele, vorstikesi praadima ning saia röstima. Uuh, öeldakse küll, et tühi kõht on parim kokk, kuid reaalselt nii hea, nostalgialaks missugune! Kohalikud jalutasid mööda ja vaatasid imestunud nägudega, et mis toimub. Eks õhus levivad grillimis lõhnad ja õues toimuv piknik tundus paksus lumesajus imelik.

Peale sööki oli aeg sättida ennast kuhugi ööbima. Selleks sobis ideaalselt lähedal asuv Circle-k parkla. Tegime Margusega traditsooniks saanud päeva kokkuvõtte mõne õllega. Väljas sadas mõnusat laia lund.

02.03.2019

Ärgata hommikul vahelduseks tanklas on muideks päris inimlik. Lihtsustab hügieeni ning viietärnine wc on veel krooniks. Lisaks ei saa midagi vastu Circle-k kohvi ja saiakestele. Sisenedes võtab vastu suurepärane küpsetiste aroom, mis täidab hetkega kõik meeled, andsime alla ja hommikusöök oligi olemas. Otsustasime, et ei hakka Internetist kell 14.30 toimuvale inglisekeelsele ekskursioonile kohti broneerima, vaid lähme hommikul varem keskusesse kohale.

Parklasse jõudes oli infomaja veel suletud ning saime autos rahulikult pikutada. Lõpuks avanesid ka uksed ning meie üllatuseks ilmnes tõsiasi, et kodulehe info oli puudulik ja reaalselt toimub veel inglisekeelne tuur ka kell 11.00 stardiga. Tegelikult on mulle selgeks saanud, et väga palju Internetis leiduvat turismiinfot on puudulik, eriti tundub see puudutama just talvematka, sest hiljem selgub, et üleval rippuv teave on suvine. Igal juhul valisime varasema variandi ja asusime ootama, minekuni jäi paar tundi, mille sisustasime ristsõnade ja magamisega.

Lõpuks saabus kauaoodatud hetk ning kogunesime kõik majja. Mul tekkis kerge eufooria, sest juba aastaid olen tahtnud sinna pääseda. Ekskursioonile mahub kaasa kuni 51 inimest ehk nii palju, kui bussis kohti.

Nagu ikka algas kõik instruktaažiga, kaevanduses käitumise ning ohutuse teemadel. Kui õpetussõnad lausutud, alustas giid rääkimist kaevanduse ajaloost ning Kiruna linna tekkest.

Luossavaara-Kiirunavaara Aktiebolag ehk LKAB asutati 1980. aastal ning kuulub riigi omandisse. Nimi tuletati põhjasaami keelest, mis tähendas kahte rauamaaki sisaldavat mäge. Teada on, et ajalooliselt kaevandati maaki juba u 1600. aastal. Kiruna rauamaagi kaevandus on üks suurimaid ja modernsemaid maailmas.

Lähenesime kaevanduse peasissekäigule ning paremalt paistsid maagirongid. LKAB-s on kasutusel maailma kõige jõulisemad vedurid, mille veojõud on ca 1200 kilonewtonit. Kogu rongi pikkus ulatub 750m ning koosneb 68 vagunist, mis kannavad 6800 tonni rauamaaki. Selliseid ronge on firmal 17, igapäevaselt sõidavad Narviku ja Luleå sadama vahet. Lisaks on ka tegemist Rootsi suurima raudtee projektiga, kus toodetud üle tuhande F050 tüüpi altavaneva kallurvaguni. LKAB on värvinud 1000. numbrit kandva vaguni kollaseks, mis tähistab suurt võitu ning kui seda näha, siis pidi see roppumoodi õnne tooma, seega silmad lahti, kes sealkandis.

Varsti aeglustas buss käiku ning saabusime tõkkepuu juurde, mis peale isikutuvastust üles tõusis. Territoorium meenutab juba üksinda suurt linnaosa oma tööliste parakkidega ja muude tootmishoonetega. Edasi alustasime juba laskumist mäe sisemuses. Imestamapanev oli see, et maa-all on täielik teedevõrgustik ja suur reisibuss mahtus vabalt liikuma. Endale pakkus imestust kõige rohkem, et laskumisel ühtegi valgustust ei põle, hiljem sain vastuse, et tulede hooldus oleks liiga tüütu ning lihtsam on kõigile, kui seda üldse pole.

Turismikeskus asub 540 meetri sügavusel maapõues. Mõõdetakse seda kunagise mäe kujutletavast tipust, mis on küll ajaga madalamaks lõhatud. Igatahes keskuses avanes vaade, mis hävitas arvamuse tilkuvast ja väikeste rongikestega kaevandusest nagu Ida-Virumaal või nendest, mida ma siiani Norras külastanud olen. Giidi jutt kaevanduse tehnikast, ajaloost ja kõigest muust oli väga põnev, kuid pikemalt vast sellel ei hakkaks peatuma ning jätaks teistelegi avastamiseks rohkem ruumi.

Tooks veel välja Kiruna linnakeskuse kolimise, mille kohta me saime palju huvitavat infot. Põhiline põhjus on aluskivimi sissevajumine vanadesse kaevanduse tunnelitesse. Maapind vajub umbes 30 sentimeetrit nädalas ja kuni viis meetrit aastas. Mida kaugemale kaevandatakse, seda rohkem nn murdeäär linnale läheneb, seega otsustas Rootsi valitsus viia kogu linna keskuse teisele poole, liigutatakse terveid maju, kui ka pakutakse samaväärse maja ehitamist uues keskuses, lisaks erinevad hüvitiste pakette ning kõik kulud sellega seoses kannab LKAB.

Raekoja liigutamine oleks olnud võimatu, sealt päästeti siis tornikell ja ülejäänud materjalid pidid kõik minema taaskasutusse. Ilmselt me enam Kirunat sellisel kujul ei näe. Samas on ehk viimane aeg seal ära käia, sest varsti kaob enamik vanast linnakeskusest ajalukku.

Peale kaevandusliku hariduse omandamist, viidi meid tagasi stardipunkti, kus ootasid ees meie autod. Vaikselt hakkasid mõtted liikuma kodu poole ning sellele, et järgmine reisi sihtpunkt on ära võetud. Tegime Kiruna linnas veel ühe ringi ning kella 15 ajal keerasime ninad Soome – Rootsi piiri poole. Valisime teeks E10, mis jookseb läbi erinevate “Vaarade”. Kell oli omajagu juba ja otsustasime sõita seni kuni jaksu on ja ega seda valget aega palju jäänud polnud. Peale paari tundi sõitu hakkas taevas hämarduma ja pikast päevast oli päris suur väsimus peal, kuid see piisavalt palju veel ei häirinud.

Peagi silmasime tee ääres tuttavat parklat tegemist Lansjärve polaarjoonega. Jälle sai üks reisisoov täidetud.

Tankisime Circles igaks juhuks autod vastuööd kurguni. Töre tundus 85 kilomeetrise vahemaaga liiga kaugel olevat, et sinna välja sõita. Võtsime hoogu maha, kuna teede ääres luusisid jätkuvalt põdrad. Igatahes peale paari ebasobivat laagri kohta ning paari suletud tanklat avastasime, et üllatuslikult on Töreni veel ainult 17 kilomeetrit ja mis siis ikka, ehk seal on mõni poeke lahti. Tegime linnas pisikese ringi, mis kinnitas fakti, et kõik on suletud. Eemalt paistis OKQ8 bensukas, mis sobis meile suurepäraselt lisaväärtust andvate võimaluste ning hommikuse kohvi ja saiakesete poolest. Panin mootorile teki peale ja sulgesin radikaesise, kuna oodata oli kuni -25 kraadist pakast. Tegime õhtused hügieeniprotseduurid tanklas ja sättisime ööle.

03.03.2019

Tavalisest äratusest eraldas meid mõni tund, kui mul hakkas eluolu suht viluks kiskuma. Vaatasin, et Liisu oli pähe tõmmanud tutimütsi, mis teki alt turritas ja selga lisanud kampsuni. Lähemal vaatlusel selgus, et salongi temperatuur oli langenud -7,5 kraadini ning väljas paukus kerge -23 kraadine pakane. Panin ahju käima ja öörahu jätkus. Paar tundi hiljem ärkasime, panime mootori podisema, külastasime poodi, jõime kohvi, sõime saiakesi ning suund Kemile. Plaanis oli võtta viimaseks ööks mökki, et enne tavaellu naasmist saaks kasida natuke.

Reisi alguses magasime maha mitu võimalust, et jäädvustada vabalt jooksvaid põhjapõtru ning see tekitas nüüdseks juba natuke frustratsiooni, kuid meie õnneks silmasime peagi kahte looma, kes kaamera ette ilusti jäid. Nüüd oli veel jäänud tegemata ainult Max-i burger, aga ükski navi ega mapsi rakendus seda meie teel ei näidanud. Loobusime mõttest ja jätkasime liikumist Kemi suunas.

Meie üllatuseks ilmus enne piiri teele reklaamsilt, mis teatas, et varsti ongi soovitud burgerikoht ikkagi teel. Rootslaste endi kett, mis teeb silmad ette nii Hessile kui ka MC-le. Kulinaarne porr lõpetatud ja viimane reisisoov nimekirjast maha tõmmatud.

Peagi ületasime juba piiri ning liikusime mööda Soome läänekülge Vaasa suunas. Hakkasime tasapisi otsima ööbimiskohta ning lõpuks otsustasime Vörå kodumajutuse kasuks, mis sisaldas ka sauna ning esimene Airbnb kasutus meie jaoks. Pistsime sauna küdema, valmistasime süüa ja muljetasime eelnevatest päevadest.

Õige pea selgus, et wc on mingi super öko-möko. Midagi sellist, mida me silmad veel näinud polnud. Nimelt oli see wc kott-bio-külmik ning kuni lõpuni ei tundunud see lahendus eriti kasutajasõbralik ja jättis suhteliselt rõveda mulje, aga hädaga pole teha midagi. Saun seevastu oli suurepärane ja sai lubada endale kerge lõõgastuse.

04.03.2019

Viimane reisihommik algas kange kohvi ja pannkookidega.

Koristasime maja ära ning jätsime külakostiks sprotid ja metsseakonservi. Asusime jälle teele, viimane lõik möödus kiiresti. Helsinki lähedal läksid meie ja Marguse teed korraks lahku. Me Liisuga läksime venna vastsündinud poega vaatama ja Margus oma asjaajamistega tegelema. Laev läks meil 19.30, seega vaba aega oli piisavalt.

See merereis ka teab mis ülesaamatu raskus polnud. Vastu võttis meid Eestis paks lumesadu ning täis tuisanud teed. Jätsime Margusega hüvasti ikka selleks, et ühel päeval mõnes teises suunas auto ninad taas teadmatusse keerata!

Kokkuvõtlikult tuli meie kilometraaž 5000 kanti. Autod ja inimesed pidasid ilusasti vastu. Saime kõik oma reisisoovid täidetud ja natuke enamgi veel. Omamoodi rekordiks võib lugeda, et magasime autos vist järjest kõige rohkem öid. Seda võib mõista nii, et muidu oleme ikka üle paari päeva kusagil hotellis/kämpingus olnud, seekord ainult kaks ööd kogu reisi jooksul.

Natuke õudu tekitas asjaolu, et Norra enam ei tundunudki nii kallis. Meie auto rahalise kulu võib võtta kokku nii: ööbimised läksid kokku 80 eur, reisi kütus ja söök kokku umbes 1120 eur, laevapiletid 104 eur ning Kiruna ja Nordkapi külastus jt turistikad ca 190 eur. Marguse kogu kulu jäi sinna 1000 euri kati. Lisandub muidugi autole tehtud hooldused ja aretused, kuid neid ei taha keegi kunagi kokku lugeda.

Selline sai meie 2019. aasta talvereis.

Uitamisteni!

Martin Scheer Winter expedition 2018

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga