Majakajaht 2018 by VILLIS.EE
Ühel ilusal päeval jooksis silme ette 4x4reiside FB lehel jagatud postitus, et tulemas on selline üritus nagu Majakajaht. Kuna mul sees tuksub igavene tüütu seikleja hing, mis koguaeg tegevust otsib, siis mõned sekundid hiljem oli peas klikk ära käinud ja peale põgusat vestlust Liisuga oli selge- MINEK. Mõne päeva möödudes saime tiimi kokku naise õe Egle ja ta mehe Risto näol. Ega rohkem midagi teha polnud, jäime õhinal ootama starti. Neljapäev möödus garaažis autot timmides ehk esisild uueks, torsioone veits peale, summuti poole lühemaks…. nagu ikka läks poole ööni.
Kuigi start oli laupäeva hommikul, siis infot lugedes selgus asjaolu, et korraldajad on juba reedel kohal ja ootavad seiklejaid. Meeldis idee ühest lisa laagerduse õhtust ning, et ei peaks laupäeva hommikul kohutavalt kiirustama, otsustasime startida reedel.
Nädala viimane tööpäev venis ja gaasipedaali jalg ainult tõmbles. Lõpuks kukkus kell, lendasin koju ja alustasime Liisuga auto pakkimist. Kui tööpäeval kella seier tegi sekund edasi ja 10 sekundit tagasi siis nüüd oli kellal hoopis teine tõmme, aeg lendas. Auto pakitud, sõitsime Eglele ja Ristole järgi. Rahvas autos, kiired pitsad ning tuld Saaremaa poole. Vahepeal olime igaks juhuks otsustanud e-piletid 22:15 praamile osta, jõudisme sadamasse varem ja mu üllatuseks peale tõkkepuu tõusmist olid kõik foorid rohelised ja oranžides vestides vennad näitasid, et pedaal põrandasse. Lendasimegi pool tundi varem väljuvale praamile, ma ei jõudnud veel autot kinni pidada, kui praam juba välja sõitis. Imestuseks oli praam praktiliselt tühi, mõni sõidukas ja rekka. 30 min hiljem avanes visiir ja maabusime Muhul. Linnuke kirjas, sest õiget suve ei ole olnud, kui pole saarel käinud.
Majakajahi stardikohaks oli määratud AKI kämping. Väravas tervitas Väints, näitas laagerdamise kohad ning selgitas natuke eluolu. Peale telkide püstitamist ja autos voodi üleslappamist saigi tasapisi teiste tiimidega põgusalt tutvutud. Pisikesed õlled ja kerge grill, mõnus laagrisumin reisiseiklustest ja juhtumistest taustaks. Väintsi põhjatu bussivein jääb meelde veel pikaks ajaks ja ajab suu muigele.
Laupäeva hommik käes, pakkisime oma mudru- telgid ja värgid kokku, Aki kämpsi poolt siis kerge hommikupuder, lisaks eriti nostalgiline kama, mis viis ajas tagasi nii 20 aastat ja maale vanaema juurde. Peale kiiret infokoosolekut saime kaardid ja värgid kätte. Start ja liikuma.
Ega ma ei teadnud, et Muhu ja Saaremaal nii palju tulepaake, tuletorne ja majakaid on. Kokku punkte 23, millest tuli maha arvata üks majakas, mida pole alles enam ja kohta valvas kuri püssiga mees. Kuna sõit ajapeale polnud, siis sai rahulikult võetud. Esimesed majakapunktid võtsime kohe ära Muhust, et ei peaks pühapäeval enam Muhu peal kolistama. Õieti sõitsimegi esimese tuletornini, mis ei tundunud üldse meie jaoks tuletornina, vaid hoopis nagu lambiga maamärk. Järgnes juba rohkem tuletornilik rajatis
Päeva edenedes järgnes tuletornile tuletorn. Teed sihtpunktideni looklesid läbi kadakate ja kohati oli korralik oksapesu ja varitsevad suured kivikamakad andsid mõista, et sõiduautoga oleks vist sõit lõppenud ennem, kui alata oleks saanud. Samas proloogis mainiti, et varem on käidud ka sõiduautoga.
Legendis oli välja toodud need punktid, mida eeldas kõrgema kliirensi olemasolu. Meiega seikles muide ka Subaru ja WV buss, mis olid suht madalad. Lõpetasid nemadki seikluse tervelt. Lisaks ka mõned seiklusest osavõtvad tsiklid, mida sai kruusateedel kohatud. Lugesime pidevalt nende hulka, kuna teed on kitsad ja koguaeg oli tunne, et kruusalõigul kurvis väga tsikliga kohtuda ei sooviks. Seega hoidsime kiiruse madalal. Lisaks sai selgeks, et enne timmitud torsioonid on liiga peal ja selline tunne oli roolis, et taob plommid hammastest välja. Sellegi poolest otsustasin, et sõidab päeva lõpuni ja õhtul laagris vaatab.
Ilm oli super, kuid mu maasturil puudub konditsioneer (liigne luksus). Kohati kerkis temp autos üle 35 kraadi ja ei aidanud ka akna avamine, kuid kerge briis oli abiks ikka.
Kiire lõuna vahele ja edasi.
Vaikselt oli aeg tiksunud juba nii kaugele, et aeg oli võtta suund Karujärvele, kus ootas uus laagripaik ja õhtusöök. Esimese päeva majaka skooriks jäi meil 16. Kämparisse jõudes lõime laagri jälle üles ja sättisime söögile. Õhtusöök läks väga õigesse kohta. Päevaga oli välja higistatud enamus kehas olevast veest ning korralik kleepekas oli olla, õnneks ootas meid iglusaun. Mõtlesime, et pikalt ei viivita peale sööki ja nii me sinna esimestena jõudsime… uuh sõnadesse on seda keeruline panna, kui kuradima neetult hea üks saun ja külm järv saab olla. Mõned ringid saunas, eluvaim ja inimese tunne oli tagasi. Järjest hakkasid laekuma ka teised saunalised ja oli aeg teha teistele ruumi. Edasi väike laagerdamine…. kui esimesel õhtul oli rahulikum ja vaiksem.. siis nüüd oli seltskond muljeid täis ja käis elav vestlus ja naer hiliste tundideni. Hommikul mõtlesingi, et ammu pole nii palju naerda saanud.
Kuna eelmisel päeval sai läbitud palju punkte, siis otsustasime, et teeb rahuliku hommiku.
Praadisime pannkooke, keetsime kohvi, timmisin vedrustust paika (2 minutit nokkimist ja nagu hiljem selgus, auto nagu uus!!), käisime veel igaks juhuks ujumas. See värskus püsis ca 5 minutit, kuna juba kruvis temperatuuri ja auto juurde jõudes oli stange märg.
Esimesed ekipaažid startisid mingi 8 – 9 ajal. Ilmselt tsiklimehed/naise ja ülejäänud kämparites ööbijad ajas üles mingi kaader, kes lõputult lõõtsa ning kitarri tinistades karjusid laulda esimesest kuke kiremisest. Meil oli vaikus majas telklas ja sinna see laulujoru ei kostunud. Peale hommikusööki ja põgusat hommikuvestlust oli aeg sättida minekule.
Viskasime Väintsile ja teistele käppa ja asusime teele. Kauem ei olekski saanud istuda, sest kell 16:00 ootas Aki kämpingus meid finish!
Teed looklesid ja vahepeal tekkis tunne, et nagu polekski enam Eestis, vaid viibiks kusagil kõnnumaal.
Olen Saaremaad oma arust päris palju sõitnud, aga siiani nii pöhjalikku tuuri pole teinud. Samas kiiret nagu polnud või siis oli… vahepeal otsustas pardipere meil ees jalutada ja kuidagi oli tunne, et nad tuterdavad terve igaviku. Samas, ega neil kuhugi väga minna ka polnud, vallid ees.
Lõpuks nad meilt eest ära paterdasid ja sai teekonda jätkatud. Kiire kaardi kontroll ja tuld.
* PS pildid pole kronoloogilises järjestuses.
Viimane punkt ees ning sõitsime edasi. Ega palju aega enam kontrollaja lõpuni polnud. Saime kõik majaka punktid läbi käidud – tugev 45 minutit jäi veel varuks. Nentisime fakti, et väga hea mõte oli Muhu punktidega kohe algust teha, poleks ilmselt pühapäeval nendeni jõudnudki.
Akisse jõudes oli enamus varem startinud auto/moto seiklejaid juba kohal ja lebolaager oli sisse võetud. Jutuvada oleks veel ilmselt pikalt edasi käinud, aga praamiajad surusid vaikselt peale. Ega midagi nina mandri suunas ja tuld.
Koju jõudes on auto lahti pakkimine oluliselt kurnavam kui enne starti selle kokku pakkimine.
Kokkuvõtlikult suurepärane seiklus, mis viib sinna kuhu muidu ehk ei lähekski ja lisaks andis ka ideid järgmiseks saare külastuseks. Sügav kummardus kõikidele osalejatele ja muidugi suur aplaus eestvedajale Väino Laisaarele www.villis.ee
PS* Sellel aadressil tasub silma peal hoida, seal on tulemas vägevaid ja lahedaid seiklusi!
Müts maha, sügav kummardus! Järgmiste laagerdusteni ja matkadeni!
Martin ja Liis & Risto ja Egle
Team Uitajad
Copyright © 2018