Viimasest reisist on juba omajagu aega mööda läinud ning tuleks alustada uue peatükiga. Seekord siis natuke soojem sihtpunkt ehk sõidame avastama Gruusiat.

Alguse saab reis 18.08.18 ja kõigi andemete kohaselt peaks Eestis tagasi olema 08.09.18.

Reisiseltskond:

Mitsubishi Pajero – Martin & Liis

Landrover Discovery – Margo, Rignes, Margus



Reisiks valmistumine.

See reisiks valmistumine….. pigem on see võrreldav mingisuguse suure agoonia või mingi eriskummalise närvivaluga. Ükski asi nagu ei sobi omale kohale. Pidev olelusvõitlus sooviga minna, siis mitte minna, siis jälle minna. See kestab mitu kuud juba nii. Olen leidnud oma peas nii miljon põhjust miks start peaks ära jääma. Aju on otsustanud ennast kohati välja lülitada ja kõrvad ei taha kuuldagi midagi sellest tripist. Igatahes, viisad on tegemisse antud ja taganemiseks ruumi pole. See annab veel rohkem fustratsioonilist indu juurde.

Kui ma seda teksti siia sisestan on aega nii- 39 päeva stardini. Auto on selle kogu peavalu põhjustaja suuremalt jaolt. Nii palju on teha profülaktilist remonti, vahetamaks välja igaks juhuks ka terved detailid. Aju töötab ainult mõttel mis “sõlm” saba võiks anda. Ilmselt kõike ei saa ennetada nii ehk naa- aga prooviks ikka. Õnneks Pajero on remondisõbralik ja enamike asjade vahetuseks piisab suurest haamrist ja mõnest lehtvõtmest. Remondi kohapealt panustaks pigem siin kui reisil teeääres. Teiseks ärritab see finantsiline pool, mis seda reisi alates ideest peale varjutanud on. Kui räägitakse, et auto on kõige odavam reisimise vahend, siis ma võin kummutada selle müüdi kohe. Sinna rändavate summade eest oleks saanud mitu kuud palmi all lesida ilma, et peaks vaeva nägema toidu, magamise ning muu säärase eest. Lisaks see aeg, mis kulub remondiks, leiutamiseks, katsetamiseks ja ümber tegemiseks, on ikka päris märkimisväärne.

Eks osa on mu enese jonnakuses ka kinni, kui ma ise oskan teha, siis käsi ei tõuse just toitma naljalt  remonditöökoda. Isetegemise kohapealt räägib positiivselt see aspekt ka, et vähemalt tead, kes on teinud ja kuidas on teinud. Garaaži  probleemid on samuti pidevad kaaslased, auto kõrgus ületab sovetibokside ukse suuruse, nende rentimine jääb ära ning pidevalt peab otsima kust ulualust saaks.

Tahtsin selle vingumise endast välja saada, tegelikult on see ka reisi osa. Lihtsus polegi vist meie teema ning õiged emotsioonid tulevad läbi valu ja vaeva!!! See hetk, kui sa kusagil reisisihtpunktis avastad, et pagan me tegimegi selle ära, on parem emotsioon, kui lihtne lennureis ja hotell (tegelikult on vahest niisama palmiall, vedeleda ka hea).

Vähemalt marsruut planeeritakse Rignese poolt, sellega seoses on elu lihtsam natuke.

Muus osas edeneme ilusti:

1) Söögid olemas –  CHECK

2) Matkavarustus –  CHECK

3) Passid tegemises –  CHECK

4)  Riideid õnneks palju ei tule, kuna on soojem. Kui nüüd võrrelda selle reisi riiete hunnikut vs Norra oma, siis 60% on vähem asju- paar soojemat hilpu (olenemata asjaoludest on seal mägedes suht vilu siiki, nii 11 kraadi kandis ehk..ei pretendeeri tõele, saunas räägiti), hunnik lühkareid ja maikasid (kuidagi tuleb mõelda mingi koht nende valutuks ladustamiseks autos) – CHECK

5) Teetanuse süsti tahaks saada….. – EI TEINUD

6) Navigeerimisvahendid –  CHECK

7) Madrats – lühendada vaja, liiga pikk ja ulatub ma ei tea kuhu välja. – CHECK

8) USB pesasid oleks vaja juurde / topsihoidjad vms. – EI TEINUD

9) Välisvalgustus – CHECK

10) Rehvinali – CHECK

jne…

Kokkuvõttes sujub kõik vaikselt ja see seikleja minus on siiski optimistlik ja ootab starti pikisilmi…

07.08.18 Hakkab looma. 10 päeva stardini.

Tegelt on nüüd viha ja äng veidi lahtunud. Viisad on valmis. Auto on saanud väga palju uusi tükke külge. Tänu Offroader-ile sain auto alla Ironman-i C-kategooria vedrud  +250kg kandevõimet pluss pikemad amordid esi- ja tagasillale. Sabakont ütles, et jätkuvalt on tagavedrustus liiga pehme ja sai lisatud veel originaalil seisvad kandevõimet tõstvad “pisivedrud”. See tehtud, tundub, et sai hea. Tummisem igatahes.

Varuosademeri on aukartust tekitav. Nii palju vidinaid peab auto külge jõudma. Tänud Eerole, kes mu varuosade sebimisega tegeleb. WWW.AUTOINT.EE

  1. Piduritorustik + silindri + klotsi hooldusega – CHECK
  2. Rattalaagrid – CHECK
  3. Sõna otseses mõttes kõik õlid, filtrid ning vedelikud – sillad, mootor, kastid, pidurid ning tosool-CHECK
  4. Vasak käänmik. Laagri vahetusel ilmnes tõsiasi, et kunagi on laager sees laiali jooksnud ja laagri pind on kahjustunud. Seega vahetusse. – CHECK
  5. Kondid + šarniirid. – CHECK
  6. Rooliotsad + rehvivahetus + sillastend – CHECK
  7. Tagumine elektrikapp, külmikule ja 12v/220 inverterile + laud tagaluugi külge + valgustus – CHECK
  8.  midagi oli veel… aa veel elektritöid – CHECK
  9.  enam purunevate varuosade nimekiri- CHECK
  10.  Paagivõttur – CHECK

Niiet tegemist jagub ning aeg surub peale. Tasapisi edeneb, tundub, et peaks valmis jõudma küll.

09 – 16.08.18

Garaazimured on leidnud lahenduse Marguselt (Servistop http://www.servistop.ee/), kus oldi igakülgselt nõu ja jõuga abiks, olenemata kellaajast. Suur abi tuli ka Tanelilt, kelle garaazis sai veedetud pikki päevi ja öid. Liisu isaga sai toodetud autosse söögi valmistamiseks laud ja tagumine elektrikapp inverteri, külmiku, Metroteci GPS saatja ja muu säärase jaoks. Sai parem kui oleks arvanud. Liisu õmbles tagumistele akendele  putukavõrgud, et saaks lahtiste aknendega, ilma sitikateta magada. Lauri aitas meid hädast välja madratsiga, mis nüüd sobib mõõtudelt autosse ideaalselt.

Sügav kummardus kõigile asjaosalistele!!!! 

Autohoolduse riukalikkust saagast võiks kirjutada vabalt mitmeleheküljelise essee!

Kokkuvõtlikult stardi nädalal loksusid asjad kuidagi nii hästi paika. Tegelikult mulle jubedalt meeldib see tunne, kui iga asi leiab lõpuks oma koha ning probleeme põhjustanud asjad lahenevad.

17.08.18

Kogu päev möödus auto pakkimisega ja igasuguse jooksva ettevalmistusega. Eerolt saabusid ka reisiks kaasavõetavad varuosad: veepump, termostaat, kardaaniristid, rihmade komplekt ja veel ninni nänni. Käisime kindlustuses ja lasime printida rohelise kaardi. Muideks, roheline kaart, et ta väljas pool EU vastuvõetav oleks, peab olema prinditud rohelisele paberile. Valgele prindituna ei loeta teda millekski.

Viimased poekülastused ja valmis me olimegi. Tegime mitmeid kordi passi ja auto pakkenimekirja kontrolli, et ikka kõik kaasa sai ning seadsime ennast minekule. Auto pakkimist lihtsustas asjaolu, et Norra reisi nimekiri oli alles ja asjad, mis kaasas meiega käivad, kattuvad.

Start oli nihkunud ühe päeva varasemaks. Algselt oli plaanis startida laupäeva hommikul ja liikuda piirile, siis nüüd oli plaan juba reedel Mõksi ära sõita, et kiiremini piirile jõuda.

Viimane nädal on olnud kui hullumaja, jagades ennast töö ja reisi asjatoimetuste vahel. Tundsin sellist kergendust, kui lõpuks võtme süütelukku lükkasin ning Tallinn jäi tahavaatepeeglisse. Startisime 18 ajal, mõned tunnid sõitu ja Võrumaal me olimegi. Varem kohale jõudnud Discovery team oli kütnud sauna, me sellest väga ei hoolinud, sumisesime veel mingi tunni ning saabus öörahu.

18.08.18 Start.

Varajane äratus. Hinge hakkas pugema kerge ärevus, hakkamegi minema!! Sõime Rignese juures kõhud täis ja asusime teele. Mõksist on piirile kiviga visata, 30 minutit autosõitu. Luhamaa piiripunkti jõudes maksime ooteala kasutuse eest ja jäime järjekorras ootama.

Õnneks sedapuhku aega väga ei kulunud ning mõne aja pärast olime juba Eesti piiril. Meid võeti väga soojalt vastu, põgusalt autod läbiotsitud, sooviti meile head teed. Saime paarkümmend meetrit sõita, kui algas tuttav Vene piiri järjekord. See enam nii sujuv polnud. Läks paar tundi enne, kui me lõpuks passikontrolli jõudsime.

Eelnevalt kodus täidetud autodeklaratsioon osutus valesti täidetuks. Info oli, et peab olema kahepoolne, ega ma kaua selle üle ei juurelnud ja printisin välja kaks eksemplari, aga mitte kahepoolselt.  Ühe kahepoolse deklaratsiooni põhja sain Margolt ja teise piiriputkast. Järgnes autode läbiotsimine. Seni oli kõik korras, kuni jõuti tagumiste kastideni, kus sees toidukraam. Meil oli võetud kaasa konserve -igasuguseid.

Seletasin piiritöötajatele, et tegemist on 12 päeva kogusega, kahele inimesele. Sellegipoolest tundus see kogus millegi pärast neile hiiglasuurena. Seega sobrati nende sees veidi ringi ja otsustati kutsuda kohale keegi targem. Natukese aja möödudes saabus mitme kupuga vend, kes siis kõik jällegi üle kontrollis. Seletasin veelkord menüü ja toidukäigud, peale mida tehti paar kõnet. Varsti tuli vastus, et sealiha konserve ei tohi Venemaale tuua. Meil puudus mingisugune Veterinaarameti sertifikaat.

Soovitati tagasi Eestisse pöörduda ja need seal A) ära süüa, B) utiliseerida. Selleks momendiks olime oma 4h piiril veetnud. Ma jonni ei jätnud, sai veel konsulteeritud piiritöötajaga ning peale paari rumalat nalja sai asi nii kaugele, et võime need konservid ka piiripunkti prügikasti visata. Kindel prügikast, mis on kaamerast jälgitav.

See operatsioon tehtud, sai Venemaale viidavate toiduainete seadusi lugeda, lisaks kirjutada seletuskirja. Kuna seda kirillitsat eriti kooliajast ei mäleta ja Margo üldse venekeelt ei oska, siis küsisin, et kas me saaks kasutada ladina tähti. Algas vaimukas etteütlus. Kirjatükk valmis, luges piiritöötaja selle üle ja nalja nabani. Alguses karmina tundund naisametnik oli leebunud. Tegi nalja ja teatas, et tegelikult vene sealihakonservid on suurepärased, seega sööge neid. Mõned allkirjad ning templid veel ja Venemaal me olimegi. Vahemärkusena- sellel ajal, kui meiega tegeleti (2-3h) ei ületanud ükski teine auto piiri, mis mulle tundus väga kummaline.

Kuna autode paagid olid kuivad, siis siirdusime Nizhniy Krupskisse tankima. Mina oma Venemaa reisidel olen alati tankinud Lukoilis ja siiani mingeid probleeme pole esinenud, seega sai ka see reis seda joont hoitud. Kohalikud eelistavad samuti antud tanklaketti, mida ilmekalt näitavad pikad autojärjekorrad tankuriteni. Täispaaki soovides peab reeglina minema poodi sisse ja seda teenindajale ütlema, va piiri ääres, kus ilmselt tanklaturistid käivad.

Meie reisi ajal oli kütusehind ca 42 – 45 rubla kandis (max 0,58 senti/l). Esines ka palju väikseid tundmatuid tanklaid, kus kütus maksis umbes 35 rubla/l, ega seal praktiliselt kedagi tankimas näha küll polnud. Kui juba kohalikud nendest eemale hoiavad, siis miks peaksime meiegi seal tankima?

Autod tangitud, keerasime nina jälle teele ja startisime Smolenski suunal. Tee kitsas ning lookleb lõputute putkeväljade vahel. Pole mina veel sellist putkemerd näinud. Isegi telefoniputkad olid mattunud nende vahele.

Looklev maantee oli vaheldusrikas ja mõnus, kohe arusaada, et ega me enam Eestis pole, piki tee ääri asuvad ridakülad pakuvad mõnusat vaatamist. Vahepeal sai tehtud mingis pisikeses linnas peatus, kus osteti vene telefonikaardid. Tänu ajamahukale piiriületusele, päris pikale sõidule ning hämarduvale õhtule otsustasime, et ei hakka telkimiseks kohta otsima. Bookingust leidsime sobiva hotelli nimega Amfora, kuid see eeldas paar tundi edasi sõitmist. Toa hind kahele oli 22EUR. Eriti ei oodanud selle raha eest midagi peale voodi, aga selgus, et tegemist uskumatult hea kvaliteediga Hispaania stiili vms meenutava hotelliga. ( Amfora Hotelli kodukas ). Hommikusöögi pidi õhtul ette tellima, valikus oli 7 erinevat sööki, mille seast tuli valik teha. Pikka juttu rohkem ei teinud, paras väsimus peal, pesema ja magama. Päeva läbisõit ca 700km kandis.

19.08.18

Hommikusöök sai tellitud 7:30, seega pidi ennast juba suht vara üles ajama.

Sööki serveeriti jahiteemalises kohvikut meenutavas toas. Portsud viimase grammini loetud ja vastavalt toa numbrile. Tellisime omleti ja kohvi. Kohv oli kange kui tõrv ja lisaks oli mingi muffinilaadne toode.

Kõht täis, keerasime jälle ninad teele. Peadselt hakkas tekkima tankimisvajadus. Ausalt öeldes, antud teel Vyazma ja Kaluga vahel ülemääraselt palju tanklaid pole. Seega tuli minna alternatiivile. Ainus tankla, mis selline enamvähem tundus oli Rosnefti AZS tankla. Seal ilmnes, et saab tankida ainult ettemaksu alusel,  muud varianti ei pidavat olema ja arvamisest, kui palju võiks veel paaki mahtuda ei tulnud midagi välja. Ma pole eriline hiromant. Lisaks tanklatädi ei teadnud kas kaardiga maksta saab. Pidevad jamad leviga. Ma pole kunagi nii palju erinevaid makseterminale näinud, kui tal kasutuses. Otsustasin, et võtame 40 liitrit. Selle kogusega peaks ehk järgmise Lukoilini välja vedama. Lisaks kaardimakse läks läbi – tädi oli ise ka üllatunud. Mõlemad autod tangitud, asusime teele. Teada oli, et tulemas on ilmselt maratonpäev.

Mõnedsajad kilomeetrid läbitud, keerasime teelt maha, jõge või järve moodi ollust otsima. Kaardilt paistis nagu oleks järv, reaalsus -mudalomp, seega sõitsime natuke ja keerasime põllule. Kiire lõuna ja edasi.

Kaluga linnal oli sünnipäev, linna ilustasid suured sildid ja palju lippe ning kaunistusi.

Edasi liikudes hakkasid meie teele ilmuma sildid, et kohe-kohe on algamas tasulised teelõigud. Need  hoiatasid sadu kilomeetreid ette. Lõpuks lõppes kaherealine maantee ja algas neljarealine. Natuke sõidetud, hakkasid paistma ka tolliputkad. Antud pilt on tehtud mingil muul ajahetkel, aga kuna juba juttu neist teemaksudest tuli, siis sellised nad välja näevad.

Iseenesest kallis ei ole, jääb sinna 40 – 200 rubla vahele, vastavalt lõigule ja kellaajale. Kuni lõpuni ei mõistnud kuidas hind arvutatud oli, sest kõige kallim lõik oli nagu kõige halvemas korras ja vastupidi. Peale kella 23 algab soodusaeg, kus hinnad on vaata, et poole odavamad. 200 rublane teepilet = 2.60 euri, seega ei midagi hullu.

Mööda suurt ja laia maanteed sõites edenesime väga kiiresti ja tundus täiesti reaalne Rostovini jõuda, õigemini teisele poole seda linna. Eelinfo alusel pidid olema seal päeval jubedad ummikud ning linna läbimiseks parim aeg on öö. Peatselt ähvardasid uued sildid teetööde eest, mõned kilomeetrid veel ja algas lõputu ummik. Liikusime meeter ja siis seisime 15 minutit. Tunnike tiksumist ja tuli otsus, keerame põllule. Imestus oli suur, kui heki taga avanes vaade kaherealisele põldu sissesõidetud nn põlluteele (pigem nagu muldkattega Tallinn – Tartu trass). Seal edenesime kiirelt ja peagi olime eespool ummikut. Keerasime tagasi maanteele, mõni hetk sõidetud, algas järgmine seisak. Tegevus teada, maanteelt maha ja põldude vahele. Radu oli sõidetud seekord nii palju sisse, et ei saanud aru kust, kuhu ja miks minema peaks. Ületasime mingi kahtlase väärtusega silla, millest hinge kinnihoides oli Discovery team üle ukerdanud. Me aga tulime tagant, Liisu jõudis mainida, et vaata sild, aga liiga hilja ning sekund hiljem kaapisime juba teiselt poolt üles, väidetavalt väga hirmus ja natuke lagunenud.. ei tea, ei näinud 🙂

Veidi seiklemist surnuaedade ning uberike vahel ja varsti olime maanteel tagasi. Vahepeal oli jälle kütus otsakorrale saanud, otsustasime tankida, pole veel kohanud tanklas ummikut, aga selline ta oli, pea igas Lukoilis nii.

Autod tangitud, kõik asjaosalised söönud ja joonud. Kell 20 ja natuke peale, kui otsustasime, et võtame Rostovi siiski samal õhtul. See tähendas veel cirka 500 km pikkust lisa. Kuna mul ega Margol otsest und polnud, siis asusime asja kallale. Edenesime uskumatult kiiresti või lihtsalt kuidagi kilomeetrid kadusid ning peale 5h sõitmist avastasimegi ennast juba teiselt poolt Rostovit. Päevaplaan täidetud- kilomeetreid kogunes ca 1200. Hakkasime otsima ööbimiskohta. Keerasimegi kuhugi põllule kiirtee kõrval. Kell oli umbes kaks öösel, kui lõpuks pea patja puutus.

20.08.18

Seekord tuli hommik liiga vara, oleks veel pikutanud. Asusime sööki valmistama. Kohalik lamba/kitsekarjus liikus meie poole. Vahetasime paar sõna, tema meelest meie laagrikoht küll normaalne polnud, teatas, et palju parem oleks olnud lähedal paikneva järve ääres. Ei tea, uurima ei läinud kas see tõesti oleks nii olnud või mitte.

Teele asudes hakkas terendama mõttes Gruusia ning kõikide asjade kokkulangemisel peaks jõudma piirile õhtul. Tee lookles lõputute maisi- ja päevalillepõldude vahel. Usukumatud põllud, mis ulatusid nii kaugele, kui silmapiir. Vahepeal olime tõusunud kuhugi kõrgemale, kus puhus tugev vastutuul. Tuulekiirust ei tea, aga autod nägid ikka jubedalt vaeva, et kiirust hoida ning sellest andis märku ka Margo Discovery, mille kasti temp hakkas kriitiliseks tõusudel kiskuma. 120 kraadi piir on automaadil viimane. Seal ka osuti seisis. Pajero manuaalkast ka just jahe polnud, sooja õhkus juba läbi põhja salongi. Minu autot pole õnnistatud kliimaseadme olemasoluga, seega põhja all lisaahi pole just tervitatav nähtus. Väljas oli temperatuur kruvinud üle 30 kraadi ja salongi laes olev termomeeter näitas 36C.

Vahepeal tegime autodele jahutus- ja puhkepause. Nii me siis tasapisi edenesime. Natuke andis ka tunda eelmine maratonpäeva unevõlg, mis hooti kimbutamas käis.

Pidevalt sai sõiduajal täidetud veepudelit. Vee tarbimin oli metsik, sellest andis aimu asjaolu, et joodud oli cirka 5l vett ja kordagi wc peatust vaja ei läinud.

Vahepeal oli lõppenud 4-realine maantee ja asendunud 2+1. Sõideti, kus sai- paremalt, vasakult. Kohati mahtus ka sellele neli rida liikuma. Tempo oli küll natuke aeglustunud, aga ei midagi hullu.

Kui Eestis kohtab juba Kamaz-i harva. Siis seal neid ohelike liigub tuhandetes. Kamazid on täishaakes ning rügavad metsikute koormate all. Tõusudel pole vahepeal mitte midagi näha peale nende poolt tekitatud suitsupilvede. Igal pool takistavad nad liiklust, kuna kiirus on mäkke rühkides 10 – 20km/h ja sirgel teel nad üle 60km/h ei liigu. Siin-seal vedeleb siniseid purunenud piduritrumlite tükke ja parklates toimub mootorite kapitaalremont.

Põhja-Osseetia pole koht, kus peatuda ning veel vähem telkida, siis sõitsime sealt otse läbi. Margo ütles saatjasse, et kohe peaks tulema esimene Osseetia algust tähistav piiripunkt, seda aga ei tulnudki. Saime rahumeeli edasi sõita. Mingi hetk siiski saabus teine piirikontroll, kus Margolt midagi küsiti, aga ta venekeele oskus on nagu on… saadeti meid pikema jututa minema, kuna ei vaevutud meiega rohkem x-keeles purssima. Õige pea ilmusid lehmad teele. Nad hulguvad seal lihtsalt ringi.

Jõudisme Vladikavkazi, kus sai tangitud paagid enne piirile minekut täis. Muide sealkandis päike kaob sekunditega. Tankimist alustades oli väljas veel valge, tegu tehtud ja kütuse eest makstud, astusin poest välja, kottpime. Nagu keegi oleks lambi kustutanud. Edasi liikusime juba piiri suunas.

Ühel ringristmikul, kus oli maha märgitud kaks väljaminevat rada, otsustas üks vend, et ta peab ilmtingimata minu ja veel mingi Lada vahelt läbi mahtuma. Kui ta seda mitte ei saanud, siis vist vihastas, möödus teepervelt ja hakkas ees debiilikut mängima. Pidurdas blokki, kiirendas, kui mööda tahtsin sõita jne. Peale 15 minutit jonnimist keeras ta mult teelt ära. Kerge muie näos, sõitsime edasi. Õigepea hakkasid juba teele ilmuma kõrgemad mäed, mis tähistasid Gruusia lähenemist. Mõned kilomeetrid enne algas juba veoautode järjekord. Siis järsku seisak. Selge oleme jõudnud piirile.

Arutasime, et Gruusias tuleb võtta hotell. Eelmine öö polnud just pika unega ja päev oli ka olnud kurnav.

Tasapisi lähenesime piiriputkadele, aru oli saada, et see ületamine võtab veel päris palju aega. Esimeseks septembriks liigub 100 000 ja peale inimese üle Verkhny Larsi tagasi Venemaale. Kes puhkuselt, kes tööasjus. Eks seda oli kohapeal näha ka. Täiendavaks sissesõiduks riiki oli avatud vähemalt pool muidu väljumiseks kasutatavat rada. Seega oli igatepidi umbes see elu. Kui just vaieldamatut vajadust üle piiride liikuda ei ole, siis soovitaks vältida seda aega septembri alguses.

Lõpuks olime jõudnud juba väga lähedale kontrollile, kui tuli keegi rohelisse riietatud kõrgem piiritegelane ja teatas, et viige oma auto deklaratsioonid esimese akna juurde. Me sellest konseptsioonist aru ei saanud ja jalutasime teisele poole. Peale mida saime sõimata ning lisajuhised. Nüüd tean, et esimene aken tähendab kottpimedat piiriputkat, mida ei oskagi mitte millegagi seostada. Deklarid antud, liikusime autodesse tagasi, anti juhised hoida paremale poole. Sain naiselt teada, et see sama tegelane oli käinud mu autol uurimas rehve, tulesid ja vilesid.

Margo ja co valisid esimese parema rea. Ma seisin nende järgi. Mulle see rida mingi piirisildi pärast ei meeldinud ja otsustasin valida kõrvalraja. Nii me seal siis ootasime. Lõpuks läks jubedaks sagimiseks ja aru oli saada, et on toimumas töötajate vahetus. Suhteliselt muigele ajas, kui töötaja postilt lahkudes oma tabureti kaasa krabas ja asemele ilmuv töötaja oma taburetiga tuli.

Jõudsin  kiruma hakata oma valikut rea suhtes, kui Margo oma kiiremini liikus. Selleks ajaks, kui ta kontrolli jõudis oli minu ees veel 2 autot. Tasapisi hakkas jälle elu käima ja piir tööle.

Minu ees olevast sõidukist väljus neli tütarlast, kes piiritöötajad väga elevile ajasid. Tüdrukuid sebides võttis nende passi ja autokontroll päris pikalt aega. Vaatasin, et Margo auto seisab jätkuvalt piiril aia kõrval. Igatahes saabus meie kord, esitasime passid ning tekkis väike paus passikontrollis. Nii 15min – 20min. Öeldi, et kiiret pole õigepea jätkame. Varsti liikus juba see sama rohelises, eelpool mainitud töötaja meie poole. Sai põgusalt vesteldud Pajerost, näidatud erinvaid lahendusi. Ütles, et soovib endale jahil käimiseks ka analoogset sõidukit, aga lühikest. Sai natuke vaieldud mu rehvimõõdu üle, talle ei mahtunud pähe mõõt 33″ vaid pigem 285… igatahes andsin lõpuks järgi ja ütlesin, et sama mõõt. Uuris ka magamisvõimalusi autos, ma mainisin, et natuke lühike on, aga saab ilusti hakkama. Lisaks mainisin, et järgmine võiks ju Land Cruiser 80 olla. Vend muheles natuke ja teatas: ” Mul ongi LC 80!!” Ma ütlesin, et jah tegemist maailma parima maasturiga, millepeale kohendati lipsu ja lükati müts kuklasse. Ja edasine piiriületus möödus kui võluväel!! Pliks-plaks ja Venemaa piir jäi selja taha.

Kahjuks oli pime ja mägede mastaapsust näha polnud, selle-eest lookles Venemaa suunaline piiriületusummik kogu piiride vahelise ala. Venemaa pool mainiti, et sissetulev piirijärjekord on vähemalt 8 – 16h. Autod, rekkad segamini. Vahepeal olid autod kolmes reas, üritati veokate vahelt läbi pressida. Antud teelõik on päris hullus olukorras, osad tunnelid valgustamata, rekkatest tulevat suitsu täis ning prügist ei hakka rääkimagi.

Dariali piiripunkti jõudes oli ootel mõnikümmend autot ja järjekord liikus kiirelt edasi. Piiripunkti peavad ületama auto ja reisijad eraldi. Autoga läheb piirile ainult juht. Kaasresijad lähevad jalgsi läbi majas paikneva passikontrolli. Liisu läks sisse ja ma jäin oma aega ootama. Kõrval ritta ilmus Audi 80, millel salongis peegli küljes Georgi lindid ja Vene lipud. Gruusia piiritöötaja käskis need eemaldada ja keeldus neid riiki sisse laskmast enne, kui auto küljest on vastavad elemendid kadunud. Ilmselt on põhisüüdlaseks 2008. aasta sündmused. Nimelt toimus antud aastal sõjaline konflikt Gruusia Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vägede vahel. Peale mida puuduvad riikidel igasugused diplomaatilised suhted.

Lõpuks jõudis ka minu kord, kõik läks kiiresti ja hästi organiseeritult.

Veel loeti mulle sõnad peale, et on vaja teha kohalik liikluskindlustus.

Alates 2018.a märtsist on Gruusias välismaa sõidukitele kohustuslik kohalik liikluskindlustus!  Seda kontrollitakse riigist väljudes!! 

Kindlustust saab vormistada antud logo kandvates esindustes, pankades ja osades tanklates. Piirilt anti kaasa ka voldik, mis sisaldas kaarti, kus need lähimad esindused asuvad ja mainiti, et maksimaalselt 100km jooksul on vaja leping sõlmida ja Gruusias me olimegi!!

Eriliselt ei juubeldanud, vaid sättisime ootama teist autot. Kõnedele ega sõnumitele ei vastatud ning möödas oli viimasest kontaktist vähemalt tund. Varsti jõudis meieni Gruusia piiritöötaja, kes meid ära ajas ning teatas, et piiritsoonis parkida ei tohi. Otsustasime, et teeme kindlustuse ja jääme kuhugi tee äärde ootama.

Momendil käib piirile mineval maanteel jube teeremont. Rekkad ja autod hiilisid üle kivide ja kändude. Tundus uskumatu, et selline on riiki sisenev tee.

Mõnikümmend kilomeetrit hiljem märkasime kindlustusseltsi logo ning sõlmisime lepingu. Lõpuks jõudis minuni sõnum, et ka teine auto on liikuma saanud ning kohtume hotellis või õigemini kodumajutuses. Tee lookles nüüd mägede vahel ja mainisin, et küll on tumedad pilved, reaalselt oli aga tegelikult tegemist mäega, mille tippu ma ei täheldanud.

Väsimus murdis ja peadselt jõudsime ka nn hotelli. Näidati ruumid ette, tundusid enam vähem kõlblikud. Tegelikult, Liisule eriti ei meeldinud laest kooruv värv ja üld seisukord tekitas pigem kõhedust. Lisaks ta tahtis meie autokülmiku elementi sügavkülma pista ning kui sealt vaid lihakamakad vastu vaatasid, ei tulnud lisakindlust kusagilt. Ma pakkusin naljaga, et juu eelmised külastajad.

Varsti jõudis kohale ka teine ekipaaž. Nemad nimelt olid sattunud ülekuulamisele, keegi ei tea miks või mille pärast, aga võeti kõik kontaktid kuni vana-vana-vanaemani, uuriti kõik töökohad, telefoni imei koodid ja peale vähemalt tunniajast vestlust, sooviti head teed. Mainiti veel, et kui peaks Gruusias mingi jama tekkima, siis Venemaa saadab 15 minutiga kopterid päästma. Margo lisas, et peale seda tundsid nad “palju” julgemalt. Natuke muljetasime veel ja magama! 

21.08.18 

Hommikul ärgates nägime tegelikult esimest korda kuhu me sattunud olime ja milline siis Gruusia välja näeb. Võimas, oli esimene reaktsioon. Kuna riiki saabusime pimedas, siis seda mastaapsust ei tabanud.

Hommikul söögilauas saime ka esimesed Gruusia maitsed, muu hulgas ootas meid soe ja värske lehmapiim ning koduvein. Peagi oli aeg alustada Gruusia avastamisega ja hakata liikuma Omalo poole.

Kõige esimese asjana otsustasime Margo autole liikluskindlustust tegema minna. Õnneks esimeses bensiinijaamas paistis logo ja kaugemale tagasi sõitma ei pidanud. Auto kindlustatud, asusime teele. Liikusime mööda Gruusia sõjateed, mis ühendab Venemaal asuvat Vladikavkazi Tbilisiga. Pikkust on sõjateel 208 km ja valmis ta sellisel kujul 1817.a. Kõrgeim punkt on 2379 meetrit merepinnast. Kuna seda teed kasutatakse enamjaolt siiski transiidiks, siis veoki liiklus on tugev. Vaated on maalilised. Teed looklevad mööda serpentiine, siin-seal rühivad jälle Kamazid. Esimene peatus on meil Jvaris. Ristisime moodustise Gruusia Pamukkale nimeliseks.

Kusagilt viskas ninna kerge sidurit või pidurit meenutav kärsakas. Käisin rattakoopad ja nii palju kui auto alla ulatasin ninaga üle, Pajerolt seda lõhna igatahes ei tule. Mõtlesin, et juu mõni vastutulnud rekka haises.

Teine vaatamisväärsus antud teelõigul, kus peatusime, on Gruusia ja Venemaa sõprusmonument ehk Treaty of Georgievsk Monument. Rajatud on ta 1983. aastal, tähistamaks Gruusia ja Nõukogude Liidu vahelist Georgievski lepingut ning 80 aastat kestnud sõprust. Vaade avaneb Kuradi orgu ning joonistused seintel sisaldavad kilde mõlema riigi ajaloost. Paikneb ta Gudauri suusakuurorti ja Jvari kuru vahel.

Tegelikult on see tee juba ise päris märkimisväärsete vaadetega. Tõusud ja laskumised on hoopis teisest puust. Kohati näitavad märgid 14% langust või tõusu, mis ei mõju automaatkasti omavale Land Roverile just eriti hästi. Kasti temperatuur kisub tal tasapisi kriitiliseks. Aga sellest hoolimata rühime edasi. Lõpuks läheb see nn siduri-piduri hais hingematvaks. Peatusime, kuna Landroveril hakkasid pidurid kaduma. Momentaalselt kerkivad suitsusambad esirataste juurest. Kettad sinised, klotsid suitsevad. Ma taga sõites ei saanud midagi aru, kuna vastutulevad Kamazid ja muu rasketehnika haisevad kõik pidurite ja sidurite järgi. Sai veidi siis Discoveryt jahutatud. Margo nentis fakti, et jälle üks lisamure juures. Edasi läks neil tõusudel ja langustel sisse aeglusti ja automaati sai hakatud kasutama kui manuaali. Peale seda kadusid ka enamik muresid.

Peagi hakkas juba kõht tühjaks minema ja nii sai otsustatud sašlõki kasuks. Valisime mingi suvalise söögikoha, korra kahtlesime kas sõita edasi või mitte. Ainuke inimene oli Margus, kes sellel hetkel otsuseid suutis vastu võtta ja nii me sinna jäime. Valisime prooviks hatšapuri, lamba-ja seasašlõki.

Sibulaga seal ei koonerdata ja mulle polnud see vastukarva ka. Liisu pidi lihtsalt õppima mind taluma nende lõhnadega, muide tema vihkab sibulat. Söök oli imemaitsev. Igatahes sai lobisetud ja maitseid nauditud.

Edasi liikusime tutvuma Ananuri kindlusega. Sealt avanes vaade Zhinvali veehoidlale, mis varustab muuhulgas ka Tbilisit veega. Veehoidla rajamise käigus toimusid suured üleujutused, mis hävitasid enamuse ümbruskonna mälestusmärkidest. Lisaks on legend, mis räägib sellest, et 12.sajandil, kui ehitus käis, oli vana kirik jäänud vee alla ning kui veetase langeb väga madalale, pidavat seda veel näha isegi olema. Seda uppunud vana kirikut loetakse Gruusia üheks kõige müstilisemaks kohaks. Meie paraku ei silmanud veest paistmast ühtegi rajatist.

Peale Ananuri külastust liikusime edasi. Plaanis ära sõita Omalo jalamile. Igal pool tuterdavad lambad, lehmad, sead ja hobused. Järelvalve loomadel puudub, seiklevad omaette ringi.

Tõusud läksid järest järsemaks ja kohati praktiliselt püstloodis. Mingi hetk lõppes ka asfalt ning asendus metsa- ja mägiteedega. Kuna sademete hulk enne meie saabumist oli olnud korralik, siis metsarajad ning tõusud olid libedad, savised ja mudased. Roolis läks elu palju põnevamaks ja adreka sai üles. Läbi raskuste rühkisime edasi ning lõpuks hakkasime saabuma ka Omalo mägiteele. Kell oli juba piisav, et valida laagrikoht. Leidsime koha Stori jõe kaldal. Valmistasime sööki ja sättisime laagerduma.

22.08.18 Omalo.

Hommik algas juba õhinaga, et ongi käes mägiteede aeg, eelnevalt Youtubest ja mujalt infot ammutades tekkis ikka päris aukartus antud teelõigu kohta. Hommikune rutiin teada- hakkasin autot kokku lappama, Liisu hakkas hommikusööki valmistama.

Peale sööki oli aeg startida. Tee põnev ja lookleb mööda mäekülge. Siin-seal vedelevad teele veerenud suured kivilahmakad. Kohalikud autod on praktiliselt kõik puruks esiklaasidega, seega on oht kiviga pihta saada reaalne. Mõned tõusud ja Landrover hakkab ilmutama kasti soojenemise märke. Peagi saabub esimene jahutuspeatus. Tõusumärgid enam ei sisalda numbreid, mitme protsendise tõusuga tegemist on. Peale kasti jahutust sõitsime edasi. Vaated muutusid järjest ilusamaks ja Landrover kuumenes järjest tihedamalt. Praktiliselt peale igat tugevamat tõusu oli jahutuspeatus. Mulle tegelikult sobis see tempo, sest sai rahulikult sõita ja nautida loodust, teades, et paari tõusu pärast on Margo autol kapott üleval. Lisaks pidin natuke tagasi ka hoidma kuna 33″ on Mitsul viimane rehvimõõt, mida ta sillad kannatavad ning nõuab juba mõistusega lähenemist. Muide üllatuslikult on iga teine auto mägedes Pajero või Delica. Seega meie auto valik Gruusia külastuseks oli õige. Kui neid palju liigub, siis on ka varuosi laialdaselt saada.

Vaated on uskumatult ilusad. Siin-seal voolavad jõed üle tee. Õige pea olime jõudunud juba pealepoole pilvi. Kui järsku seisak ja Land Roveri kapotialt võis silmata korraliku aurusammast. Minema oli lennanud õhutamiseks kasutatav plastkork. Margo väitis, et ta mootori temp on veerandi peal, kuid tegelikult tähendas see hoopis seda, et suur ringlus ei töötanud ja mootor kees. Ilmselt vigane temperatuuri andur, mis on ka suht levinud mure antud maasturitel. Sellest tingitud surve pärast ka see punn minema lendas. Kuna järgi jäänud auk oli päris suur, siis sinna asendust kohe auto küljest ei leidnud. Lõpuks sobis vintsi trossikonksu hoidma mõeldud aasaga polt. Seal kuhu Discovery seisma jäi, mina peatuma ei mahtunud, olin sõitnud ca 200m ülesmäge edasi. Nüüd oli vaja mu autost hermeetikut. Jalad selga ja minek. Saan aru küll miks autod ägasid minna, õhk hõre ja korralik tõus. 50m käidud ja kett täiesti maas. Peale 400m üles ja alla käimist võtan nendel tõusudel sõitvatel ratturite ja jalgsimatkajate ees mütsi maha…. Kõvad tegijad olete!!! 

Saime siis kuidagi selle poldi sinna auku susserdatud. Hermeetikut vahele, haamriga õrnalt koputades võttis ta plastikusse keerme sisse. “Remontisime” termostaadi ära, õigemini lõikasime sisu välja, et midagi jõuaks ikka radikani. Vesi sisse ja minek. Kuna see uus aasaga polt ulatus kabariidist välja, siis kapott ka enam kinni eriti ei läinud, vaid seisis esimeses astmes. Margus ei lasknud tujul langeda ja mainis, tegelikult pole meist ju keegi pealpool pilvi autot remontinud! Positiivsus ennekõike!!

Väikestest sekeldustest hoolimata tegime lõuna. Otsustasime mitte edasi minna ning pöörduda eelmainitud probleemide tõttu tagasi. Samas väga kurvaks ka see otsus meid ei muutnud, kuna kõige ohtlikum lõik Abano kuru oli läbitud ja kõrgeim punkt, 2850m, võetud. Lihtsalt Omalo külla me ei jõudnud ning tegime nalja, et ongi põhjust tagasi tulla.

Peale sööki asusime laskuma. Peatusime teehooldaja majakese juures. Antud teel on kuumaveebasseinid ja neid uudistama nüüd liikusime. Teevalvur lubas autod meil oma maja ette parkida, all pidi olema parkla autodest umbes. Margo kinkis vastutasuks sprotipurgi. Teerada viis 700m kaugusel asuva  termaalveebasseinideni. Natuke trööstitud nägid need küll välja, kuid meid see ei häirinud. Põgusalt tutvunud spa võimalustega, liikusime autode juurde. Teevaht kutsus meid külla, kostitas arbuusi, viinamarjade ja tšatšaga. Väga hea tšatšatšaaa. Mees rääkis oma eluolust ning teatas, et paari kuu pärast saab koju. Nad valvavad seal teed ööpäevaringselt. Antud lõigul esineb vihmade tõttu palju varinguid, mis vajavad kiiret sekkumist. Tegemist on turistimagnetiga ja sellest tulenevalt on ka kontroll pidev. Kui ma õigesti aru sain, siis üks vahetus kestab kuus kuud. Jätsime hüvasti ja asusime laskuma.

Sõidetud natuke, turgatasid pähe kaasasolevad Vana Tallinnad. Otsus kiire, ma sõidan üles tagasi ja kingin teevahile ka ühe, hoidmaks Gruusia ja Eesti vahelisi sooje suhteid. Jõudsin majani tagasi, ulatasin mehele pudeli, mille peale läks tal süda härdaks ja vaata, et võtab silma märjaks. Ütles küll, et poleks vaja olnud… surusin mehel kätt, soovisin palju edu ja õnne edaspidiseks!!

Laskumine sujus tõrgeteta ning Margo rõõmuks kohtasime ka lõpuks inglaste poolt juhitud Defekat, kes Omalo suunas üles rühkis.

Peagi leidsime uue laagrikoha, isegi vist sama jõe kaldal.

Dušinurga esimene proov.

Kuna päevased temperatuurid olid päris higistama ajavad (autos 36+) ja konditsioneeri puudumise tõttu sõitsime aknad lahti, siis võite kujutada ette seda tolmu ja higi kombot. Oli vaja hakata katsetama ka hularõnga, dušikardina ja matkaduši aretust. Igatahes momentaalselt sai selgeks, et matkadušikott selleks tarbeks ei sobi, sealt vaid vesi vaevu nirises. Seega sai kasutusele võetud hoopis 10-liitrine puhtavee kanister, mille kraani läbilaskevõime on 4 korda suurem. Tulem,…pagan, kui hästi see töötas!! Vesi oli küll jahe, aga see ei häirinud ning mõjus värskendavalt! Te ei kujuta ette ka, milline luksus see automatkal on. Hädapärast saab hakkama ka mingi aja niiskete salvrätikutega, aga dušš, see on midagi meeliülendavat!! Igatahes käisime pesus ära, tegime süüa ja võtsime lõpuks istet. Margus oli sellel ajal lõkke käima ajanud. Saabus mõnus rahulik laagriidüll puhtana ilusa ja kohiseva jõe kaldal.

23.08.18 Tbilisi

Hommik algas tavapäraseks saanud rutiiniga. Söögi tegemise ja laagri kokkupanekuga. Autonaabrid tegid pannukaid, meie aga laisklesime ja sõime hoopis müslit ja võileibu. Laager koos, asusime liikuma Tbilisi poole.

Esimeseks ülesandeks leida Margo autole uus kork ja saada kapott kinni. Vahepeal oli ta informatsiooni saanud, et peaks sobima ka 1/5 veetoru pime. Esimesest ettejuhtuvast santehniliste tarvikutega tegelevast poest leti kaup. Auto poe ees remonditud, sai parem, kui kunagi varem.

Tbilisisse jõudes algas liikluskaos, sõideti kus saadi, pidev tuututamine ja metsik trügimine. Naersime, et ARK-i eksamit oleks hea teha, sest reeglina oli vaja rivistuda nüüd ja kohe, üle nelja rea, kus tegelikult autosid liikus kuues reas. Viisakusreeglid ununesid kiiresti ja varsti lendasime ise signaalitades ja igale poole vahele surudes linnas ringi. Kummaline kuidas reeglivaba liiklus sujus. Ummikud lahenesid ja liiguti uskumatult nobedalt. Kasutuses on kogu tee ulatus. Lisaks tundus, et eksisteerib oma signaalikeel, kus üks lühike tuut tähendab, et siin ma olen, kaks lühikest – lendan mööda, üks eriti pikk, kas sa ikka ei näe mind või mida sa passid. Samas nagu viha või liiklusraevu näha kusagil ei olnud ja kõik liikluses asjaosalised väga rahulikud.

Plaan oli võtta paariks ööks hotell ja sinna suunda me ka ennast pressisime. Kaks ööd, kaheses rõduga toas läks meil maksma 57 euri. Kallim hind, et rõdu saada, tasus end ära- sai ka pesu korralikult pesta ja kuivatada. Kesklinn oli mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Peale kerget pesu läksime linnaga tutvuma ning sööma.

Põgusalt jalutatud pöördusime tagasi hotelli. Istusime Margusega õues ning tegime mõned kohalikud õlled.

24.08.18

Hommik algas hotelli hommikusöögiga, mis üllataval kombel oli päris okei. Peale sööki, alustasime oma Tbilisi tuuriga. Sõitsime läbi linna, kui järsku ei kusagilt, hüppasid meie auto juurde eestlased, tervitati ja teatati, et issand, kui kaugele te tulnud olete, nii tore, nii lahe. Peale vastastikuseid edu soovimisi, sõitsime edasi.

Esimeseks külastuseks The Chronicle of Georgia, mis on ka tuntud History of Georgia monumendi nimelisena. Vaated avanevad linnale ning Tbilisi merele. Monument asub künka otsas, mõned kilomeetrid linnast väljas. Minu arust on tegemist väga suurejoonelise ehitisega. Suured sambad, mis on kivist väljaraiutud tekstide ja ikoonidega. Sammaste ülemised osad kujutavad Gruusiat juhtinud kuningaid ja kuningannasid. Alumistes osades on lõiked Jeesus Kristuse elust. Ehitust alustati 1985.aastal, kuid siiani pole ta päris valmis. Autoriks on Gruusia skulptor Zurab Tsereteli. Monument pole eriti tuntud vaatamisväärsus isegi kohalike seas. Mina aga soovitan seda vaatama minna, kellel vähegi võimalust!

Linnale avanev vaade pole just kõige parem ning paneelmajade korrasolek annab ka soovida. Järsku tundub Musta- ja Lasnamägi päris kena kohana.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli valitud Jvari Monastery of Mtskheta. Rajatud on see 586-605.aastal ning kuulub ka Unesco maailmapärandite hulka. Klooster seisab mäekünkal vaatega Mtskheta poole, kahe jõe, Mtkvari ja Aragvi, ristumiskohas.

Peale põgusat tutvumist, põgenesime kerjuste hordide vahelt, kes kloostriväravates inimesi kiusavad. Järgmine külastus viis meid Shiomghvime kloostrisse, mis asutatud 560-580. aastal. Pealinnast ca 30 kilomeetri kaugusel. Tee lookleb nagu ikka mööda serpentiine, vaated jätkuvalt maalilised.

Mtskhetas sõitis meile vastu Merkeliga kohtumiselt EUMM kolonn, kust meile lehvitati. Mõne hetke pärast leiti meid juba FB-st üles, võeti ühendust ning kutsuti kell 15.00 külla.

Varem oli kokkulepitud kohtumine ja lõuna kohaliku offroadklubi eestvedajaga. Kohtumispaigaks Mtkvari jõe kaldal asuv Armazis Tskaro. Söök oli suurepärane. Sašlõkk, mis uputatud sibulaga. Liisu mainis, et hakkab tasapisi harjuma minu poolt tekitatava lõhnaga, sest sibul on praktiliselt igas toidus ja salatis. Kuna me oleme suurepärased turistid, siis me paraku antud söögikohast pilti ei teinud, aga soovituse külastuseks annaks siiski.

Lõuna läbi ja kell 15 kanti, startisime EUMM-i poole. Meid võttis vastu Jaana, kes on antud büroo juhataja KT. Saime meeldiva külastuse osaliseks ning põhjaliku ülevaate nende tööst ja tegemistest. Nimelt saadeti nad Euroopa Liidu järelvalvemissioonile Gruusiasse peale 2008.aastal toimunud Augustisõda.

Järelvalvajaid on 200 ringis. Põhiülesanneteks on tagada, et ei alustataks uuesti vaenutegevust ning edendada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia halduspiiride mõlemal pool elavate kohalike kogukondade ohutu ja tavapärase elu taastumist. Väga tänuväärne ettevõtmine igatahes, omalt poolt soovime edu ja kordaminekuid!

Külastus lõppenud, liikusime autodesse. Discovery meeskond otsustas, et enam nad Vene piiril sekeldusi ei soovi ja lähevad laevaga üle Musta mere Ukrainasse. Meie startisime hotelli suunas, nemad aga pileteid ostma. Õhtul käisime tutvumas Tbilisi poolt pakutavate vaatamisväärsustega ja külastasime kohalikku hinkaali restorani, kus sai ennast järjekordselt pool ogaraks söödud.

25.08.2018 Svaneetia

Hommikul pakkisime autod ja asusime liikuma Uplistsikhe suunas, mis otsetõlkena on Lordi kindlus. Kuna Garmin juhatas teed, siis oli alguses juba teada, et ega see normaalselt ei lähe. Mingil põhjusel antud navigatsiooniseade juhatab Gruusias vaieldamatult läbi kõige hullemate kitseradade, mis leida on võimalik. Igatahes liikusime läbi Gori linna surnuaedade, varisemisohus kanjonites ja läbi mahajäetud külade. Temperatuur autos jätkuvalt 36 – 38 kraadi juures. Päris kaua läks aega enne, kui kindlus paistma hakkas. Tegelikult on see päris omalaadne rajatis. Ajalugu ulatub kuni varajase rauaajani ning antud kompleksi loetakse üheks vanimaks inimasunduseks Gruusias.

Igatahes on külastust väärt. Garmini meelest oleks saanud sellest kindlusest läbi sõita, aga reaalsus oli see, et tagasi tuli sama teed loksuda. Margo küll üritas vahepeal leida teed üle Mtkvati jõe, aga asjatult.

Peale tõsist kõrbekatset võtsime suuna Tskaltubo linna, mis on kuulus oma hüljatud spakeskuste poolest. Asub Kutaisist nii 10km kaugusel. Sanatooriumite ehitust alustati 1920. aastatel.  Hiilgeajal oli Tskaltubos neid kokku suisa 22. Nõukogude Liit leidis, et töörahval on õigus puhata. Garanteeritud puhkuse kestvus oli maksimaalselt kaks nädalat ja kulud kandis riik. Põhiliseks tõmbemagnetiks olid kuumaveeallikad, mis ei vajanud eelsoendust ja väljuvad maapõuest temperatuuriga 33 – 35 kraadi ning sisaldasid raadon-karbonaati, mis Stalini sõnade järgi pidi ravima alates impotentsusest lõpetades ilmselt kõigi maailma hädadega. Aastas külastas neid komplekse üle 100 000 inimese.

Nõukogude Liidu lagunedes sai 1991.aastal Gruusia iseseisvaks ja peale seda kukkus spade külastus ning nii nad lõpuks tühjaks jäid.

Meie külastuse ajal sai näha, et hüljatud hooned polegi nii hüljatud, vaid tõesti elavad seal inimesed. Paljudel hoonetel puudub elekter ja veevarustus, rääkimata akendest. Osade keskuste ees seisavad uued X5-d ja Mercedesed ning elu käib. Selgus, et tühjasid spasid asustavad Abhaasia konflikti sõjapõgenikud, neid elab seal umbes 6000.

Need kompleksid on põnevad ja kindlasti pakuvad palju avastamist neile, kellele meeldib kolada varemetes.

Linnaga tutvutud, hakkasime laagrikohta otsima. Kusagil külavaheteel peatas meid kohalik, kes oli nuh kenasti joobes ning teatas, et talle jubedalt meeldivad turistid. Avas pagasniku, et meid veiniga kostidada, seal istus suht õnneliku moega tüdruk, kes cirka 30l veinitünni sõiduajal püsti hoidis. Natuke seletatud ja kuna keeldumist valikuvõimalusena polnud, saime ka meie 1.5l pudelitäie veini kaasa. Liikusime edasi ja lõpuks leidsime telkimiskoha mingi jõe kaldal. Ilm oli armutult palav ning laagrisse jõudes püstitasime oma matkaduši. Jälle nentisime fakti, et ebareaalselt hea leiutis. Margo ja Margus otsustasid, et nad käivad mudases mägijões ujumas. Lõpuks saabus rahulik laagriõhtu. 

26.08.18 Svaneetia

Meie pühapäevad algavad praktiliselt alati matkadel pannkookidega ning ei erinenud ka see. Liisu timmis köögis pannukaid, ma lappasin autot kokku. Kõhud täis, laager koos, oli aeg tuli kolvile panna ja edasi seigelda. Nüüd liikusime tutvuma eestlaste poolt rajatud teeistandustega. Vastu võttis meid Miina, kes tutvustas elu ja olu. Me polnud kunagi ühtegi teeistandust näinud, seega tundus see uskumatu ettevõtmisena. Meile näidati veel puhastamata maad, kus on aimata mingeid teetaimi. Kuid see töömaht tundub nii metsik, et peale ah ja oh me küll öelda ei osanud. Lähemalt saate antud ettevõtmisega tutvuda nende blogist;  THE RENEGADE TEA ESTATE. Lisaks külastasime ka juba risust puhastatud istandust, mis on hoopis teine pilt.

Kuna me olime ajakavast päris palju ees, siis pakkus Miina ka varianti külastada vana teetehast, mis oli päris omamoodi vaatamisväärsus. Kunagi oli Gruusia muide üks suurimaid teetootjaid maailmas, kuid samuti kaasnes Nõugkogude Liidu lagunemisega ka selle sektori hääbumine. NL oli teeekspordi põhisuund ja selle kadumine andis ka väga suure hoobi niigi majandusraskustes olevale riigile.

Jätsime hüvasti ja lubasime järgmisel korral uuesti külla minna.

Edsine plaan oli liikuda Okatse kanjoni suunas. Kui alguses loomad teel tekitasid entusiasmi, a la esimesel päeval, et oo, näe lehm, teisel oo, näe hobune ja kolmadal siga, siis nüüdseks oli sellest saanud igapäevane nähe. Garmin juhatas teed, mis tähendas järjekordselt mingeid kitseradasid. Sedapuhku said mu närvid ka korralikult otsa. Läbi võsa, liinialuste, üle kuivanud jõgede rühkimine tuulevaikuses, mis tähendas salongis temperatuuri tõusu kuni 42 kraadini. Ei saa kuidagi öelda, et meeldiv oli. Peale paari tundi rühkimist jõudsime asfalt teele tagasi, õhk hakkas autos jälle liikuma. Okatse kanjoni piletiputkast piletid ostetud, asusime jalgsi 2,2 km pikkusele matkale. Kuumus ja koormus võtsid oma ja kanjonisse jõudes olime kõik omadega läbi. Ausalt öeldes on tegemist suhteliselt mõttetu kohaga… ei tea miks seda nii palju kiidetakse.

Linnuke küll kirjas, et käidud ja nähtud, kuid rõõmu ei ühtigi, kuna jalutuskäik oli meid hingepõhjani ära tüüdanud ja ilmselt tagasimatk oleks meilt elud võtnud. Sattusime teel olevasse kohvik baari, kus pakkusid mägitaksistid teenust. Vaidlesin natuke hinna üle ja lõpuks sain diili, et 25 lari eest veetakse meid parklasse autode juurde. Ega teist varianti tegelikult poleks olnud ka. Kell oli juba omajagu ja laagrikohta pimedas on suht lootusetu leida. Tegime autode juures kerge arbuusi ja asusime teele. Lõpuks leidsime ka igavesti ägeda laagrikoha.

27.08.18 Ushguli

Hommikul nentisin fakti, et pagan kui hea, et kodu on liikuv, sest ukse avanedes, paistis magamistoast just selline vaade:

Laagerdus kokkupakitud alustasime päeva. Tee Ushgulisse on päris jube. Peale Zugdidi läbimist on kilomeetreid vaja sõita nii 174 km, peale Mestiat hakkavad teed juba meenutama sõjatandrit. Meie läbisime seda lõiku peaaegu 6h. Lämmatav kuumus, tolmavad teed, vastutulev teeremondi tehnika. Vahepeal on toimunud palju varinguid, mis on selle tee ka täiesti tuksi keeranud. Mõnust ei saa midagi rääkida. Tundsin jätkuvalt tagavedrustuse pehmust, mis loksutab neerud lahti. Uuh, sõnadesse on seda raske panna, kui kopp mul sellest teest ees oli. Isegi Margol oli isu otsa saanud. Kui tee remont lõpeb ehk saab parem. Igatahes pressisime hambad risti edasi, samas lootes, et mägedes on ehk ilm jahedam.

Vaated on jätkuvalt imeilusad. Päris rõõmustav oli kui sihtpunktiks olev küla viimaks paistma hakkas. Ushguli koosneb tegelikult neljast külast. Tegemist on Unesco maailmapärandite hulka kuuluva ülem Svaneetia alaga. Lisaks on ta üks Euroopa kõrgeim, aastaringselt asustatud kohti, inimesi elab 200 ringis. Kõrgus külal 2100m. Talved kestavad tavaliselt umbes pool aastat, mille vältel on Mestiaga ühendav tee pidevalt kinni. Sellel muidugi on oma hea külg, kuna külale on raske ligipääseda, on ta ka võrdlemisi hästi säilinud. Torn-majad on rajatud umbes 12.sajandil. Kasutati kui kindluseid, mis andisd varju nii inimestele, kui ka loomadele. Lisaks hoiti nendes tornides ka kõige väärtuslikumaid perele kuuluvaid esemeid. See on ka vist üks jalgsi- ja rattamatkajate lemmik kohti, mida eneseavastuseks külastada.

 Kuna päevavalgust palju enam jäänud polnud, sättisime ennast laagrisse mõned sajad meetrid Ushgulist väljas pool. Olime igast küljest ümbritsetud mägedega, tegemist Enguri kanjoniga.

Laager püsti, nautisime eelnevat kingituseks saadud koduveini ja Marguse poolt soetatud mingit kanistrisse villitud samalaadset toodet. Momentaalselt kui kadus päike, kukkus temperatuur.

Peagi olime juba jopedesse riietatud. Lisaks see kokkamine oli vaheldunud pakitoitudega, mille olime me enda jaoks avastanud. Väga maitsev, kiire ja lihtne. Järgmistele matkadele peaks neid konservide asemel oluliselt rohkem kaasa võtma. Samal ajal kui teine ekipaaž tegeles toiduvalmistamisega oli meil juba õhtusöök valmis. Varsti paistis taevas täiskuu, mis tähistaski päeva lõppu.

28.08.18

Hommik algas igatahes jubeda müksuga vastu autot, millel järgnes veel paar müksatust. Tõmbasin kardina eest ja meie laagripaigast oli saanud üleöö karjamaa. Nimelt üks lehmadest sügas ennast vastu mu auto varuratast. Hea äratuskell!

Öösel oli ikka külmemaks läinud ning varajasemalt harjutud +30 ja edasi kraadid asendunud oluliselt madalama temperatuuriga, auto näitas igatahes nii.

Järjekordne laagrihommik lõpetatud, liikusime mööda mäekuru edasi, sest sinnapoole liikusid ka kõik külla saabunud rändurid. Jätkasime kulgemist olematul teel läbi jõgede liustiku poole, mis taamal paistis. Mida lähemale liikusime, seda mustemaks ja koledamaks lumi muutus ning kui tee lõppu jõudsime, selgus, et nii mõnigi kilomeeter on vaja jalgsi minna. Seda teed ette ei võtnud, ma nentisin fakti, et mõni asi on kaugelt vaadatuna oluliselt kenam.

Kummalisel kombel kummitas mind koguaeg millest ja kuidas lehmad talvel seal söönuks saavad ning kust tuleb ka see hein. Sellel lõigul sai see oma vastuse. Heinamaad on mägede nõlvadel.

Peadselt jõudsime tagasi Ushgulisse. Mul ja Liisul oli reisil tegelikult pisike vimka sees, nimelt oli plaanis lennata 31.08 kell 04:10  Tibilisist – Eestisse, sõbra pulma ja 2.09 tagasi Gruusiasse. Me olime nii 2 päeva plaanidest ees. Avanes võimalus sõita tutvuma Batumiga, kuhu me algplaanides üldse poleks pidanud jõudma. Igatahes tagasi külla sõites loksus pähe plaan võtta suund sinna.

Margo oli enda ja auto katsetamiseks valinud alla sõitmiseks teise tee, mis oli küll poole lühem, aga teadmata mis korras ja kas üldse läbitav, lisaks ajaliselt pikem, kuid ei pidavat seal nii palju liiklust peal olema.

Discovery teamil läks laev 2.09 Batumist  Ukrainasse ning nad ei tahtnud nii pikalt seal peatuda. Tegime tsauu-pakaa ja asusime teele. Peadselt saime aru, et tavalise tööpäevaga tegu pole. Ühtegi autot ei liikunud ja teetöid samuti ei tehtud. Tuli välja, et tegemist on Püha Mary päevaga, mis on suur püha Gruusias.

Ushgulist – Batumi on kilomeetreid 311, mille läbimiseks annab Google 7h, reaalsus aga on teine ja aega kulub rohkem. Õnneks Gruusia teedevalitsus teab, kui halvad neil teed on ja tunnevad, et peaks vabandama liiklejate ees.

Mägedest alla tulime tänu liikluse puudumisele kiiremini, kui üles läksime. Liisu hakkas uurima Bookingust hotelli võimalusi Batumis. Peadselt leidsime ka sobiva. Kuna palavus jälle murdis, siis sai mägijões loputamas käidud. Väga mõnus värskendus igatahes.

Tasapisi mäed kadusid ja asendusid sirgemate pinnavormidega. Õhtu poole tekkis mul tunne, et väljas on kuidagi jahedaks läinud ning lasin auto akna kinni. Termomeetrit vaadates ajasid numbrid naerma, nimelt oli temp “külm” +27C. Nii kiiresti olime harjunud tavaliselt autos oleva 36C soojaga.

Batumi jõudsime õhtul. Linnale lähenedes suurenes ka liiklustihedus ja algas juba tutavlik liiklustrall.

Esimese asjana otsustasime leida kodumajutuse ning peale seda minna siis linnapeale sööma ja jalutama. Võtsime majutuse 2 ööks, mis maksis 32 euri. Kohale jõudes polnud tegemist mingi onniga, vaid äsja valminud villaga, mis lühikese sõidu kaugusel Mustast merest ja promenaadist. Kohale jõudes võeti soojalt vastu, näidati toad ja anti juhised, kus saab head Gruusia kööki nautida. Lisaks ei saa kuidagi läbi koduveinita, mis pidi meid tagasitulles külmikus ootama. Pakkisime ennast lahti, käisime pesus ja startisime.

Peagi olimegi juba Ajarian House nimelises restoranis, mis tundub olevat väga populaarne, kuna parkimisega on väga kitsas. Mingi helkurvestis tegelene lõpuks leidis meile koha ja küsis parkimise eest 5 kohalikku ehk 1,7 euri. Mainis, et selle eest pargi kaua tahad. Tegelikult on seal nii, et kui suudad oma auto piisavalt kiiresti parkida ehk enne, kui see vestis tegelane jõuab, pargid tasuta, sest sealsetes suurlinnades on parkimine igalpool maksustamata. Sisenesime restosse ja hulluks söömine sai jälle alata. Me olime reisi jooksul hatšapurisid igasuguseid söönud ning valisime seekord just sellele piirkonnale omase Ajariani ja lisaks sašlõkid. Suurepärane lihtsalt, siiani pole saanud ühtegi halba toitu. Söödud-joodud, läksime jalutama. Igavesti äge ööelu, promenaad muusikat ja värvilisi tulesid täis, rahvas jalutab ning tunneb elust rõõmu.

Peale põgusat jalutuskäiku pöördusime hotelli, kõhud nii täis, et isegi ootav vein ei tekitanud mingeid emotsioone.

29.08.18 

Otsustasime, et tegelikult puhkust kui sellist pole siiani olnud ning on toimunud ainult üks uhamine. Seega tuleb teha rannapäev. Rääkisin ka kodumajutust pakkuva mehega, kes suunas meid linnast välja. Nii me ka talitasime, olenemata tema juhistest, leidsime endale natuke lähema ranna. Liivane päris polnud, vaid pisikeste kivikestega, kuid sügavaks läheb…kohe. Kolm meetrit kaldast on 4m sügav. Õhutemperatuur 34, vesi 27 kraadi. Ebareaalselt mõnus. Lisaks sõidetakse autodega otse randa.

Mõned tunnid rannas veedetud, liikusime linna tagasi suveniire otsima. Ega me rohkem sellel päeval korda midagi tarka ei saatnud, vaid nautisime lihtsalt Batumi linna ja käisime korra vaatamas kuidas Türgi piir välja näeb. Igal pool käib ehitus ja kerkib lugematu arv hotelle, nende vahel on oma korda jälle vanemad paneelmajad, mis ei mõju kuurorti üldmuljele just hästi.

Varsti juba hämardus ja tuli nälg kallale. Tegelikult on enamus söögikohtades portsud jube suured ja kui vaadata kuidas kohalikud toiduga ringi käivad, siis saab aru, miks me lolliks ennast õgime. Nad tulevad igavese hordina sööma, igaüks tellib midagi, taldrikud käivad ringi lauas ning on jagamiseks. Seega nende poolt söödavad kogused on oluliselt väiksemad.

Peale sööki jalutasime promenaadil ja soetasime mõned meened. Seejärel tagasi hotelli, kus ootas meid külmikus koduvein. Sain teada, et nad ei kasuta suhkrut ega pärmi, vaid loomulik kääritamine, samas veinid on jätkuvalt jube magusad. Tiksusime rõdul ja nautisime sooja, aina rohkem õhetav nahk andis tunda ka mereääres veedetud päevast.

30.08.18 Tbilisi

Plaanis oli vara ärgata ja hakata Tbilisi poole sõitma. sest sealt läheb meil öösel kell 04.10 lend. Mida varem jõuame, seda rohkem saame enne lendu hotellis magada. Hommik algas üllatusega, majast ei saa välja, uksed lukus. Algselt tekitas see veidi ebamugavust, kuid see mis kohe tulemas oli kahvatus uksemure kõrval. Mõned minutid hiljem tundsin kerget turgatust kusagil kehaosas, sellele järgnes pasanteeria. Esimene wc külastus seljataga, suutsin vaevu ukse sulgeda, kui uuesti minek. Kirusin ja vandusin, et hädasti oli seda vaja. Lisaks avastasin, et tualetist enam vett ei tule. Pott nägi välja nagu Ushguli tee mudaauk, mõtlesin juba, et lahe nii tuba üle anda. Uuh, õnneks ootamine tasus ära ja lõpuks hakkas vesi kraanist tulema. Ebameeldivalt hakkas ka kõht krampi kiskuma. Peale minu etteastet startis Liisu, tegevus sama. Vägev värk, ma ütlen. Tundus, et kõik, mis sees valmis oli on väljutatud, kiirelt pakkisime auto, kinkisin hotelli omanikule ühe Vana Tallinna ja asusime teele. Otsustasime, et olenemata meie kõhumuredest on vaja kindlasti külastada ka Nino ja Ali kuju. Kuidas sa käid Batumis ja seda ei vaata?

Igatahes sai veidi sõidetud, kui kõhukrambid kiskusid mul veel hullemaks, kiire peatus apteeki. Kahtlustasin, et tegemist on mul kunagi peavalu tekitanud kõhu teemaga, millega sai isegi haiglas aega veedetud. Kahtlane minigrip kott ükshaaval loetud nospa tablettidega käes, sõitsime edasi.

Metroteci GPS-i järgi liikusid Margo, Rignes ja Margus meile vastu, kohutusimegi kusagil kuurortis. Vahetasime paar sõna, kus me käinud olime ja kus nemad ning sõitsime edasi.

Vahepeal andis kõht natuke järgi, kuid neljarealisel saabus järgmine kramp, mis kutsus esile kiire vajaduse peatuda. Igatahes esimene koht, kus põõsast nägin, olid pidurid põhjas ja ma lendasin paberirull hambus läbi kibuvitsapõõsaste. Tegu tehtud, ei saa enam läbi põõsa tagasi, niimoodi torgib, tükk tegemist, et läbimurda. Sisenedes ei saanud ühtegi kriimu ja ükski okas kuhugi kinni ei jäänud, nüüd takerdusin igale poole ja kriime ning kraame tuli ka rohkesti. Naersime autos, et tõsine vigurs*ttuja.

Mis teha, ega Liisu ka enam risti ette ei löönud, kui varem valiti tankla järgi, siis nüüd kõlbasid kõik teeääres vähegi varjulist paika pakkuvad puud ja põõsad. Nii me siis Tbilisi poole kulgesime. Vahepeal otsustasime, et säästame kõhtu, ostsime arbuusi. Sellest sai ka meie söök kuni lennuni. Mul kõht oli pidevalt krampi minemas ja vahepeal ikka kiskus päris virvendama eest, aga õhtuks me Tbilisis igatahes olime.

Hotell oli meil juba pool aastat tagasi bookitud ja asus lennujaama lähedal. Välimus oli hotellil suht nutune, seest aga päris timm, mis kõige tähtsam- muidugi wc olemasolu. Lappasime ennast lahti, sõime arbuusi, käisime pesus ja kulutasime wc ust. Isegi sain nii neli – viis tundi magada.

31.08.18 TBS – RIX – TLN

Äratus kell 02.00. Sättisime ennast minekule. Meil oli võetud tuba hommikusöögiga, millest me oleks ilma jäänud, kuid saabudes mainisime oma check-out aega ja nüüd olid meile lahkumise ajaks valmistatud võileivad. Peagi paistis juba lennujaam, parkisime auto valvega parklasse ning läksime lennule.

Kõik sujus, kuna check-in oli meil juba eelnevalt netis tehtud. Igatahes jalutasime siis turvaväravate ja läbiotsimise poole. Väravatest läbi minnes mingeid anomaaliaid ei tuvastatud, kuni me spordikott röntgenist välja ilmus. Mu käsi juba liikus koti järgi, kui kontrolli läbiviiv ametnik küsis kas ta koti avada võib. Meil olid väga imestunud näod, sest kotis oli ainult must pesu. Peale põgusat kotis kaevamist tõmbas ametnik sealt korraliku 30cm kööginoa. Siis plahvatas, lõikasime arbuusi hotellis ja unustasime noa kotti.

Ametnik: “Mis sellega teha plaanisite?” Liisu vastas: ” Arbuusi lõikasime!!” Ametnik: “Kas arbuus sai otsa?” Liisu vastas:  “Mhmm!” Ametnik: “Selge, siis pole teil rohkem nuga vaja” ning prügikasti ta läks. Mõtlesime pagan küll, meie parim nuga. Edasi sujus kõik ilusti ja peale kiiret ümberistumist Riias, maandusime 31.08 hommikul kell 08:30 Tallinna lennuväljal. Sai isegi mõned tunnid lennukis magada.

Vastu tuli meile Eero, kelle pulma me olimegi tulnud. Laenasime talt autot, kuna meie sõiduvahend oli nii 3000 km kaugusel. Edasi läks juba asjatamiseks ja riiete shoppamiseks. Päris kummaline oli nelja tunniga Eestis olla kui mõelda, et meil kulus sõites selleks 3 päeva. Kõhud ja tagumikud pidasid lennureisi ilusti vastu ja erilisi komplikatsioone peale mõne kõhukrambi polnud.

01.09.18 Eero ja Aileni Pulm

Päris huvitav oli kodus ärgata. Kohe läks kiireks sagimiseks, Liisu meiki, ise mingeid muid ettevalmistusi tegema. Peagi keerasime juba auto õnnepalee parklasse ja registreerimine algas. Väga lihtne ja kena. Üllataval kombel andis ilm ka asu ja pruutpaar sai lahtise autoga kolonni vedada. Pulm oli minu jaoks, kes vihkab kiusavaid ring- ja muid mänge, väga meeldiv. Inimeste piinamisega ei tegeletud, mõned tutvumisvoorud ning vabatahtliku osavõtuga võistlused. Tänu jätkuvatele kõhukrampidele jäi söömine-joomine pigem tagasihoidlikuks, mõne shampa ja õlle sai siiski teha. Järgmise päeva hommikul olime mõlemad värsked. Ärgates ootas kohv ja seljanka. Vahetasime Eeroga autod ja asusime reisiks kaelapatju otsima. Need leidsime kiiresti ning edasi kodu ja uuteks lendudeks valmistuma.

Mingi hetk viskas Liisul ka esimese kõhukrambi, see andis aimu, et tegemist pole ainult minu kõhu viperustega. Apteegist läbi, ostsime hunniku kõhurohtusid. Viisime Eerole auto tagasi ning ta sõidutas meid lennujaama. Sõime oma kõige kallima portsu kiirnuudleid ja sättisime lennule. Lend väljus 02.09 kell 21:15 ja orienteeruv maandumise aeg oli Tibilisis 03.09 kell 03:25. Lendudel probleeme ei esinenud ning sai magada päris kenasti.

03.09.18 TLN-RIX-TBS

Maandusimegi Tibilisis lubatud ajal, auto oli kenasti parklas. Kolisime sõiduvahendisse tasapisi sisse. Tegime väiksed kõhuremondi ringid, et sõita kannataks ning asusume teele. 3 päeva lennujaama tasulises parklas läks nii 42 larit, mis ca 14 eur.

Kusagil poole kuue ajal hommikul tekkis tunne, et peaks siiski pisikese pausi tegema. Keerasime veokate vahele, kardin ette ja magama.

Vaikselt peas juba kummitas, et ees on pea 3000 kilomeetrit Venemaa transiiti, mis ei tahtnud kuidagi asu anda.

Teed olid juba tuttavad, varsti olime teisel pool Stepantsmindat ning lähenesime piirile. Sõjateel rassivad ning haisevad jätkuvalt Kamzid, ime, et nad üldse suudavad teha seda, milleks neid sunnitakse.

Tegelikult, mis seal salata, natuke oli ärevust ka sees, kas jätkuvalt on sellised järjekorrad ning kuidas läheb Vene piiril. Gruusia piiriületus läks kiiresti, kontrolliti auto dokumente ja kindlustust, taoti templid sisse ja sooviti head teed. Kahe piiri vaheline ala oli autodest tühi. Vastas tõele eelnev jutt 1. septembrist. Jõudsime Vene piirile. Autosid 30 ringi. Minu õnneks, alustas tööd üks paremal paiknevatest äärmistest kontrollradadest ning sinna meid ka juhendati. Algas tavapärane passikontroll, küsiti mõned küsimused, tembeldati isikudeklaratsioonid ning algas auto läbiotsimine. Poole kontrollimise pealt saabus keegi kõrgem tegelane, kes selgitas, et on vaja veel teha autole deklar. Ma ütlesin, et esimesest putkast ma blanketti ei saanud, uurisin kust saaks. Peale mida vaatas ta mulle imestunult otsa ning küsis: “Kuidas sa nii hästi vene keelt oskad?”. Ma ütlesin, et keeli peab teadma ja lisaks saab vene keelega peaaegu igal pool hakkama. Seletasime veel natuke autost, elust ja muust. Juhendas, et sõidaksin platsile, pargiks auto kuhugi, kus liiklust ei segaks ning läheks esimesse putkasse deklarit vormistama. Seniks aga annaks tema kätte juhiload hoiule, tagasi saan, kui paberid tehtud ja ettenäidatud. Paberite vormistamiseks kulus nii 30min, kuna mingi Ažerbatsaanlasega olid probleemid. Igatahes lõpuks paberid käes läksin juhilube taga otsima. Mõtlesin, et mine tea, äkki on tegelane kuhugi ära läinud, kuid viimaks silmasin teda ning näitasin paberi ette. Sain juhiload tagasi ning soovisime üksteisele kõike head ja edu. Peale mida olidki Venemaa teed meile valla.

Esimese peatuse tegime Vldikavkazis, kus tankisime auto. Tanklast välja liikudes vaatasin, et lähenevad sõidukid on kaugel ning jäime valgusfoori alla seisma. Mõned minutid hiljem keeras pool diagonaalselt mulle ette VAZ 2105, kelle juht röökis, kus ma load olen saanud, peale mida teatas, et see pidi olema tema koht ehk foori ees esimene. Valgusfoor läks roheliseks, kuid see vend ei teinud teist nägugi, lihtsalt passis, hoides kahte sõidurida kinni. Kui foor lõpuks kollaseks värvus, töristas ta uhkelt minema, jättes meid kõiki sinna veel üheks tsükliks ootama. Loodan, et tal hakkas kergem.

Peagi oli linn tahavaatepeeglis ning ees oli paista esimene Osseetia piirikontroll. Kui tulles meid probleemivabalt läbi lasti, siis nüüd tuli täiskontroll. Auto kaevati läbi, käisime tõestamas oma isikuid ning selgitamas mis, kuhu ja miks. Peale põgusat vestlust lasti meid minema. Saime mõnda aega kulgeda, kui avastasime ennast järgmisest piiripunktist, mida sisenedes ei olnud ning meelde tuli Margo jutt kahest puntist. Igatahes uus kontroll, samas mahus. Seegi seljataga, asusime liikvele.

Külastasime kohalikku turgu, kus meid eriti soojalt vastuvõeti. Tädikese meelest pidime jube tublid olema, et nii kaugele tulnud olime. Karjuti üle turuplatsi, et näe eestlased siin, uskumatu. Igatahes ostsime mõned puuviljad ja mett. Lisaks silmasin ka kalja putkat, millest ma ei suutnud niisama mööda minna. Käisin tõin autost 1.5l pudeli ning see täideti nii 150 rubla eest. Etteruttavalt võin öelda, et tuli meelde ikka lapsepõlv, 3-liitrine purk ja kollane kaljatünn. Hommikul pudelit avades, pidin korgiga pikki hambaid saama, nii “käiv” materjal.

Plaanis oli jõuda teisele poole Rostovit, kuid piiriületused ja läbiotsimised võtsid palju sõiduaega maha, nii me öösel linna jõudsime.

04.09.18 – 05.09.18 Kodu paistab.

Valisime omale suvalise tankla keset Rostovit, uni oli ikka metsik, mõtlesin, et magan tunnikese ja siis sõidame linnast läbi. Kell oli 00 ajal, kui silm kinni vajus. Järgmine hetk, kui silmad avasin oli kell juba viis, kibekiiresti startisime minema, et enne ummikuid linnast läbi saada. Õnneks see üritus õnnestus ja peagi leidsime suvalise veoka parkla, kuhu igaks juhuks uuesti magama heitsime.

Neli tundi hiljem ärkasime ning käisime kohalikus “restos” pelmeene söömas. Tundusid ainukeste asjadena, mis menüüst enam vähem söödavad, kohv oli vesine, lahustuv ja koore küsimuse peale raputati pead. Pelmeenid olid isegi üllatuslikult head.

Teele asudes aimasin, et tulemas on maraton, neljarealine föderaalmaantee Don, mis uinutavalt lookleb tuhandeid kilomeetreid nagu lõputu jõgi. Tee ääres hurjutavad sildid kõiki ilusti ja hoolsalt käituma.

Kuna magatud sai palju, nii 9 tundi, siis edenemise ikka väga hästi. Algselt plaanisime tuldud teed tagasi sõita ehk siis piki Ukraina ja Valgevene piiri. Sisestades navisse antud teekonna, andis ta sõiduajaks pea 15h ning otsustasime, et huvipärast vaataks, mis läbi Moskva tuleks. Navi kalkuleeris natuke ja tulem, 10 tundi. Kõige suurem risk muidugi pealinna ummikud, mis võivad kesta jumal teab kui kaua. Kell hakkas jõudma sinna 20 tuuri, sõita veel Moskvani 250 km, seega jõuame hilisel ajal ja ehk takistusi ei ole. Lõpuks langes otsus, piiriäärsed teed jäävad ära, ummikud ja Moskva siit me tuleme!!

Liiklus hakkas tasapisi tihenema ja rekkad venisid aegamööda edasi. Mida lähemale jõudsime, seda hullemaks rekkaliiklus läks. Linnas esimene kuni kolmas sõidurada ainult rasketehnikat täis, seejärel nägime ka silte, et pealinna saabki veokaga alates kella 22 sisse ning päeval pole neil sinna asja. Moskva ringtee kiiruspiirang on 100 km/h, ridu oli vist kohati kaheksa, hull sagimine käis, ummikut ei kusagil. Varsti oli suurlinn juba seljataga ning Luhamaale 817 kilomeetrit.

Sõitsime nii kaua kui jaksasime ning lõpuks jäime laagrisse Rozhdestveno / Starikovo Lukoili. Sai päris hea sõidupäev, kilomeetreid kogunes kellale juurde 1250 tuuri. Järgmiseks päevaks jäi siis läbida piirini 622 km ja koduni 289km lisaks. Eks vaatab kuidas piiriületus läheb, olid jõudnud uudised liisinguautodega seonduvatest probleemidest piiril meienigi.

Hommikul kukkusime kohe sõitma ja otsustasime järgmise kohviku kasuks. Uus laar pelmeene tundus väga ahvatlevana. Liikuma asudes oleks kui sattunud ajalootundi, iga natukese ajatagant uus silt, huvitav igatahes.

Lõpuks paistis ka kohvik tee ääres. Moskva ja Luhamaa vahel muide toitlustusasutusi liiga palju just pole. Jälle suurepärased pelmeenid. Kui milleski kindel saab olla siis selles, et nad seda rooga oskavad väga hästi valmistada.

Varsti looklesid juba tuttavad putkeväljad ning paistis piir. Algselt ma mõtlesin, et ei kirjuta nii palju Venemaa teedest, kuna meie reisi sihtriik siiski Gruusia.  Kuid enamus kilometraaži tuligi meie idanaabrilt. Maantee ääri palistavad puualleed, mis on ilusti niidetud. Esialgu tundus imelik, kui auto lihtsalt teelt maha keeras, juht tekiga välja astus ning selle auto kõrvale maale asetas ja magama heitis. Lõunad ja kõik puhkepausid peetakse nii. Peagi saime aru, et see ongi selline kultuur ja tuleneb väga pikkadest vahemaadest. Keegi kedagi kusagil ei häiri, magatakse igal pool tee ääres, tanklas, parklas ja see ongi OK! Väga lahe minu meelest!

Kujutage ise ette, kui Tallina ja Tartu vahe oleks näiteks 1100 km ja sõidaksite seda 2 päeva.

Peale nende kahe intsidenti Vladikavkazis polnud mingeid probleeme. Seal kohtub vene temperament ja lõunamaine sõidustiil ning tulem ongi korralik pööbel! Üldine teeliiklus jättis mulle sügavalt hea mulje. Tänatakse ning ollakse viisakad. Eks muidugi on erandeid ka, aga neid jätkub meilgi!

Shumilkino piiripunkti jõudes, polnudki seal autosid nii palju kui arvasin, sellegi poolest piiriületus venis. Ühel hetkel silmasin motomatkajat, kellega sai põgusalt vesteldud meie ja tema reisiseiklustest. Koos muljetades liikus aeg ja järjekord kiiremini. Tervised talle sinna Pärnu poole!!

Piiril sai  auto läbiotsimisel nalja ka. Surmtõsine ametnik käseb avada kapotti, uksi ning sahtleid.

Ametnik: “Nuh, kus narkootikumid on?”

Ma: “Pole mingeid!”

Ametnik: “Relvi ja terariistu??”

Ma: “Ei ole neidki!”

Ametnik: “Aga alkoholi tapvas koguses?”

Ma: “Pole seda ka!”

Selle peale hakkas naerma, teatas, et ma olen igav ja järgmine kord piirile tulles võtaks ikka keelatut ka kaasa, kuidagi peab ju elu põnevamaks tegema! Lubasin järgmine kord ennast parandada ja saimegi tulema. Eesti piir soe ja sõbralik nagu ikka!!

Kokkuvõte Gruusia elust ja olust.

Võiks öelda, et ta on nagu natuke rikkis riik. Kõik on justkui hästi ja samas ei ole ka. Maapiirkonnad on vaesed, majad on parajad lobudikud, kuid nendest väljuvad naisterahvad on alati mukitud ja riietatud nii nagu läheks kuhugi peole! Meestel on ka oma “moe”kiiksud, nimelt meeldib neile kanda t-särki nabapluusiks seotuna. Mehed ja naised istuvad hommikust õhtuni majade ees paiknevatel pinkidel ja veedavad aega. Naljakas on see, et passimas ei näe ainult vanemaid inimesi, vaid ka noori ja keskealisi. Tööl nad ei käi ning õieti vajadust polegi. Kui midagi osta vaja, siis teevad täpselt nii palju tööd, et ihaldatav kätte saada. Puu-juurviljad ja liha kasvatavad nad ise, seega pole nagu sellegagi probleeme. Harjumus tööl käia hävis koos Nõukogude Liidu lagunemisega 30 aastat tagasi, kuna kadusid ka töökohad.

Inimesed on soojad, sõbralikud ja külalislahked. Igal pool tee äärtes müüakse oma parimaid aiasaaduseid. Liha müük pole ka just nõrganärvilistele. Tundus, et külarahvas on tapupäevadest teadlik, kuna rümbad ripuvad aia kõrval. Rahvas koguneb ja siis käib madin parima tüki järgi. Mulje jäigi, et ainukesed, kes tööl käivad on millegi müüjad.

Kõige huvitavam tähelepanek on vast see, et kui keegi müüb potte, siis kõik lähiümbruses müüvad potte. Kui keegi müüb lilli, siis kõik müüvad lilli. Kui keegi müüb mett, siis kõik müüvad mett. See joon jookseb läbi riigi.

Suhtumisega on nii, et vene aeg oli hea, kõigil oli parem, praegu on halb, küll tulevik on helgem, aga selle parandamiseks ise ka midagi ette ei võeta. Seega muretu, stressivaba elu! Mõnes mõttes kahju, riigil kui sellisel on potensiaali metsikult.

Kui nüüd küsida kas see Venemaa transiit oli seda väärt, siis mu vastus oleks EI, aga teist teed pidi (läbi Euroopa) poleks olnud otstarbekas! Järgmine kord kasutaks lennukit ja rendiautot. See 3 päeva ja 3000km tapab suure osa sellest emotsioonist, kuid ei saa öelda, et Venemaa meile midagi ei pakkunud! Pidev närvikõdi piiridel, lahked inimesed ning uued avastused. Selline see meie 2018. aasta suvereis sai ning loodan, et jõuame kunagi uuesti Gruusiasse ja seda veel enne, kui ta kaotab oma isikupära ja rühib EL-i suunda.

Martin & Liis

Siinkohal märgiks ära ka meie reisi suurepärased toetajad:



Meie järgmine reis:

*Nordkapp vol. 2 –  planeeritud 2019 jaanuari – märtsi vahele. Siis proovime uuesti läheneda 2018 märts kättesaamatuks osutunud punktile, millest jäi eelmine reis laviinide tõttu puudu vaid 13km. Seega uus katse ning uued seiklused.



Jällekirjutamiseni!

Copyright © 2018

Martin Scheer Uncategorized

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga