Kuna erinevad automatku on sõidetud igasuguste erinevate aparaatitega ning on proovitud elada sõiduautodes kui ka kaubikus. Mingi hetk sai sõbra maasturiga Venemaa avarustes ringi kolistatud ning sai selgeks, et see võiks olla sobilik sõiduk ka minule. Sõiduauto on ainult kämpingust – kämpingusse kulgemiseks. Hotelli puudumise korral on seis päris nutune, kui peaks 4 kesi ööd sedaanis veetma. ( proovitud korduvalt – EI meeldi!!!). Kaubiku mõtet varjutas asjaolu, et sihtpunktid kuhu minna tahaks on puuduva teekattega ning raskesti ligipääsetavad. Meie varasemalt toimunud “van-i” reisil sai korduvalt ka kõhu peale kinni istutud ning tagatipuks sõitsime karteri mägedes puruks.
2017a Suvel alustasin tasahilju ka sobiva auto otsinguid. Juhuslikult sain sõbralt info, et meie ühine tuttav müütab oma päevi ja reise näinud 4×4 veoskeemi omavat maasturit, mis on juba aastaaega aianurgas vedelenud. Kohe järgmine päev sai ühendust võetud ning vaatamas käidud, ega siis midagi, sai see lustikummut koju toodud. Sõiduk on Mitsubishi Pajero 2,8L 92kw -96 aastast pikk kaubamaja. omab tõstet, vintsi ja veel natuke maasturile omaseid raudu ja vilesid. Aastaaega seismist ei mõju just hästi seega sai alustatud suuremaid taastustöid. Praegu on aga masinale mitu ringi peale tehtud. Eks see ehitamine on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis päris ei saa ning aretada ja parandada on alati midagi.