Tere,
Tegelikult ajendaski see matk seda blogi tegema, kuna tundub, et keegi Nordkappi talvel väga ei kipu ja infot praktiliselt ei leia selle kohta. Loodetavasti on see tore lugemine seiklushuvilistele. Lisaks annaks see infot neile, kes plaanivad vaatama minna Põhja-Norra talvist eluolu või siis tänu sellele jutule sootuks loobuvad ja otsustavad suveajal külastust.
Norra on ilus igal aastaajal. Enne reisi sai uuritud väljamaa blogidest, kus soovitatakse heaga talvel eemale hoida. Kliima armutu, etteaimamatu, teed võivad sulguda nädalateks ja nagu meie kogemus näitab, siis tõesti nii ta on. See teadmine andis meile veel suuremat innustust antud automatkaks.
2017 Idee teke.
Vaikselt oli küpsenud plaan Norra külastuseks. Algselt tekkis see idee meil juba 2017. aasta lõpp – 2018. alguses, kus sai sellel teemal nalja visatud. Õige pea avastasime, et asi naljast kaugel ja pidime veebruaris juba teele asuma. Alati ei kuku asjad nii välja nagu plaanis on- küll olid probleemid puhkusega, küll autoga. Lõpuks osutuski määravaks asjaolu, et ei mina, ega mu naine Liisu ei saanud kuidagi ajaliselt asju klappima. Kuid siis, kõigi ajaliste takistuste ületamisel, osutus stardi kuupäevaks märts 11. Sai venitatud piisavalt, aga nüüd on minek, tagasiteed pole.
Miks just Norra?
1) Ma olen Norra risti – põiki erinevate automatkade käigus läbi sõitnud. Nordkappi siiani külastanud pole.
2) Norra on mind oma mägise pinna ja vaadetega ära võlunud ja on mu lemmik sihtriikide nimekirjas kohal nr1.
3) Talv on ikka Talv
4) Teed pakuvad oma libedate tõsude ja langustega närvikõdi.
5) jne…jne. Neid punkte võiksingi loetlema jääda.
Reisiks ettevalmistumine.
Nagu A ja O on tehnika, millega minna. Maasturi hoolduse pool sai võetud käsile. Pingeid lisas ka see fakt, et me matkame seda puhku kahekesi, seega pole abi kusagilt oodata. Polnud võimalik teha mingeid järeleandmisi remondi osas. Kui mitmekesi ning mitme autoga, siis see lisab rohkem turvatunnet ja teadmist- teelt saab ikka minema kuidagi.
Avastasin mõned sellised vead, mis oleks võinud reisi suht nigelalt lõpetada ja -35 kraadiga teeveerele jätta. Varem auto tehnilises postituses kirjutasin, et elekter ja auto alt sai ring peale tehtud. Paraku sellega see ei piirdnud, vaid leidus veel sõlmi, mis esimesel kontrollil silma ei hakanud nagu näiteks pooltelje tsentreerimis nõellaager. Pisike vigur, aga siiski väga olulise tähendusega. Kohe selgus, et seda lihtne saada pole. Esindus andis tarneajaks nädal. Googeldades leidsin antud toote www.maasturid.ee lehelt, pood paikneb Roosna-Allikul. Järgmisel hetkel oli juba auto nina sinna keeratud ja laager koos simmeriga ära toodud.
Õhtu möödus garaazis nagu see viimastel nädalatel kombeks oli saanud.
Vanast laagrist oli ainult pulber järgi. Lisaks avastasin ka selle nüansi, et puudus pronkspuks, mis seal omakorda vahel käib. Õnneks see oli mul riiulist võtta. Ümber sai veel löödud rooliotsad, mis tundusid veits vedelad, šarniirid ja kardaaniristid said määret täis löödud. Vahetusse läks veel amordid ja amordipuksid, kondid, õlid ja filtrid (küte+ õhk + moto), pooltelje otsad ja kaitsekummid, eelsoendus küünlad, lisaks paar kinnitust summutajale ja mõned kemppi punktid. Korra veel ring auto alt läbi ja valmis ta oligi.
Järgmisel tiirul auto all jäi silma kergelt niiske kütusevoolik, mis sai ka ümber vahetatud (märgin ära, et see polnud veel lõplik kütuse trall, suurem jama, mis tulemas, oli alles ees).
Autosse sai pistetud kaasa ka korralikud tööriistakomplektid, lisaks igasugused voolikud, rihmad ja mõned minevamad varuosad. Põhiline on ikka reisile eelnev remont/hooldus ning kui varuosade hinnad heidutama hakkavad, siis alati hurjutan ennast mõttega, et ega tee ääres katkise autoga parem olla pole.
Vahepeal sai ka lisatud autole kardinad. Esiteks toonklaas ei ole piisaval tume, et tagada magamine pimedas. Teiseks hea on korraks külili visata peale sadade kilomeetrite järjest läbimist, kasvõi keset päeva. Kolmandaks on see, et teeäärsetes parklates viibivad matkalised ei vahi aknast sisse. Hiljem selgus, et hubasuse ja privaatsuse eesmärgil lisatud aknakatted hoiavad ka metsikult hästi sooja.
09.03.18
Autole läksid alla talverehvid ja kuna vahetatud said rooliotsad, siis tuli teha ka sillastend. Varasemalt olid all BFG M/T 33×12,5 R15, alla läksid Cooper Discoverer naastud 235/75/R15. Auto välimus muutus trastiliselt, aga sõidumugavus, pidamine ja kütusekulu muutusid kõik paremuse poole.
10.03.18 Poed.
Järgmisena sai ette võetud toidukaup ja pakkimine. Ma pole ammu nii erinevates poodides käinud, ehitus ja toidupoed, ühes kohast kõike ei saa ja nii poest poodi. Alates veekanistritest lõpetades teibi, gaasiballoonide ja toiduga.
Söögid said valitud selliselt, mida saab valmistada kiiresti ja vähese vaevaga. Kaasa tulid purgisupid, konservid, kartulipudrud, müslibatoonid, kiirnuudlid, peekon, muna, kurk, tomat, grillvorste, kohvi, teed, juustu, sinki, kukleid ja palju magusat (moosid, pannkoogimaterjal, komme, šokolaade, kondenspiima jne). Kokku sai ikka paras ports erinevat nänni ja kogu asjatamise peale oli märkamatult kulunud oma 6-7 tundi.
Pesulast ja tanklast läbi ning tasapisi sai pakkimisega alustatud. Liisu asjatas toas, sorteeris söögimaterjale kastidesse ja ma sain olla transporttööline. Toidukraam, kööginõud, matkapliit leidsid oma koha taga sahtlites, kuhu ligipääs on kõige mugavam.
Mitte vähem tähtsal kohal on remondivarustus. Salongi voodi alla, kuhu ligipääs on raskendatud, saigi pandud erinevad tööriistakastid, varuosad, talvised tööriided, õlid, tungraud ja muu selline. Sinna ligipääsemiseks on tükk jamamist ja voodi tuleb kokku lapata. Seega sinna sai selline häda korral vajaminev. Kokkuvõttes läks meil pakkimise ja ostlemisega ära üks tubli 4 ületunniga tööpäev.
Lõpuks sai voodi ka üles tehtud. Kontrollitud sai 4 korda ka päikseseprillide olemasolu, kuna need on vaat kõige tähtsam lisavarustus. Lume ja päikse ereduse koosmõju ei tasu alahinnata.
Lisaks täide viidud ka kiire laua plaan, kuna kusagil peal oleks vaja süüa teha ja kohvitassi toetada.
Sai tehtud arhailine laud ja see ülelöödud vakstuga. Ca 15 minti kruvimist, klammerdamist ja mõõdistamist ja valmis ta oligi.
Peale seda tundus, et kõik on valmis ja saab rahulikult korraks istuda ja puhata. Viisin veel viimaseid asju autosse, kui kuulsin…esirattast susinat. Sai küll palutud, et ventiilid vahetatud saaks rehvivahetusel, aga unustati ära, nüüd ta siis susises. Laevani oli selleks momendiks jäänud ca seitse tundi. Ega midagi, rehviremonti! 45 minti hiljem ja 5 euri vaesemana oli murelaps vahetatud, kuid tundsin juba rehvipunktis, et kusagilt levib diisli haisu. Korra pilk alla ja……. lahmab korralikult välja – võtturi pealt tagasivoolu toru leke.
11.03.18 START
Kell tiksus juba üle kesköö ja ega sellel ajal enam valikuid uue osa saamiseks pole. Päevasel ostureisil oli soetatud kahekomponentne liim metalli ja igasuguse sellise materjali liimimiseks. Hakkasin sõpradelt ja tuttavatelt uurima garaaži võimalust. Kõik jooksus, peol või on muud probleemid jne.
Polnud midagi teha, vanemate juurde, tungidega auto üles ja kõhuli alla. Ruumi pole, üks käsi ulatub kuidagi paagi peale. Piduripuhasti ja õrna terasharja ja hambaharjaga vaikselt ja õrnalt lükates selgus, et asi ikka suht nutune, mõra torus oli põlve kohapeal. Mõlgutasin juba plaan B-d, et tagasivool vedada otse paaki, voolik tankimise august sisse, sõidaks ära küll.
Puhur sai veetud auto alla, kuna miinuskraadidega antud liim ei tee teist nägu ka. 90 sekundit on aega peale kokkusegamist liim oma kohale määrida. Hakkasin plätserdama, midagi kuhugi külge ei hakka, puhur aint kutsub lekke esile…seega ilma puhurita.
Esimene kiht oli kuiv kella kolmeks. Vaatasin, et hakkab looma! Lisaks sai võetud kummivoolikust 1cm jupp ja see risti pooleks, uus liimilaar sinna sisse surutud ja see kuidagi toru peale aetud. Vaevu suutsin klambri ka paika saada, korralikult keermesse ei hakanud, aga see selleks.
Veel tund ootamist.
Kell 04:10 keerasin võtit. Päris pidama ei jäänud, kuid leke minimaalne, õrnalt võttis niiskeks kõrvalt. Mõni tilk kütet maas ei saa määravaks. Plaan B oli olemas – vastav kogus voolikut paaki suunamiseks autos olemas.
Keerasin nina kodupoole ja nagu naksti olin 04:30 ajal kodus. Kuna sai liimiga plätserdatud paljakäsi, siis olid need sellised, et ei oleks saanud neid avalikult näidata. Kätepesule ja enda kasimiseks kulus teine 30 min. Sain tervelt 45 minutit magada ja siis kõlas äratus.
Rääkisime naisega läbi ja otsustasime, et pääsu pole, kui peaks midagi juhtuma, siis lahendame teepeal ja START.
Läbi magava Tallinna sõit oli suurepärane, cirka 15 minutiga sadamas, check-in ja laeva lõuad avanesid. Kontrollisin oma öist liimirallit – paar tilka diislit tolknes paagikaitsel. See mini leke oli minu jaoks vastuvõetav.
Mõned minutid ja laevareis võis alata. Minu jaoks on Tallinna – Helsinki vahel sõit kõige igavam ja laeval pole teha midagi.
07:00 väljumisega laev on unelejaid täis, igas nurgas magas keegi. Kuna hommikul ärgates ei jõudnud ei süüa, ega ka kohvi juua, siis sai käidud laeva buffees. Viikari hommikusöök on hea. Peale seda saabus korralik unekas ja ega midagi, ise ka kreeni ja head und!!
2,5 tundi laevasõitu ja kohal me Helsinkis olimegi. Norra, siit me tuleme!
Plaan oli esimesel päeval sõita nii palju kui suudab ehk Rovaniemini ja isegi sealt edasi. Ega seal vahepeal ülemäära palju vaadata pole, seega saab rahulikult trassi lasta, teed soolamärjad, neljarealine lookleb uinutavalt sadu ja sadu kilomeetreid. Peale esimest 500 km-i sai tehtud väike peatus, millisekundite jooksul olin taga voodis kummuli. Eks magamata öö andis tunda ka. Äratus sai pandud 1h 30 min pärast. Nentisin fakti, et pagan, kui hea taga külili on olla- hea, pehme ja hämar. Plõks, pilt läinud, natuke und ja uus start. Nii hea tunne oli, et vaid 300 kilomeetrit ees, kuid valge aeg oli ümber, hakkas hämarduma. Mingi 30 mintsa sõitu ja kottpime. Vahepeal lõppes neljarealine, algas jääs kaherealine.
Soomes märke seal keegi alla ei võta ja saab seaduslikult 100ga lasta, kui huvi ja tahtmist on. Kiirteel rippus ilusti 120 üleval. Seal kellelgi kiiret otseselt pole ja maantee kiirus on ca 80-85 km/h igal pool. See kiirus sobis meilegi kõige paremini- kütusekulu on kõige väiksem. Vahepeal väike tankla külastus, hind 1.299L. Kütus on muidugi teine klass, kui Eestis.
Ilm oli vahepeal teinud muutuse, nüüd tuiskas ja tormas, kohati nähtavus nullilähedane. Õnneks kaherealine tee lookles mõnusamalt ja ei mõjunud nii uinutavalt. Sai rõõmustatud oma lisatulede üle. Eestis vaadatakse küll korrakaitseorganite poolt viltu, aga põhjas on praktiliselt kõigil autodel ees korralik tuledemeri. Garaaži nädalatel sai oma autole külge kruvitud lisa kaugtuled üles katusele, ees stangel leidsid koha udukaugtuled, teagi kuidas neid paremini nimetada, aga hajutava klaasiga ja annavad korralikku üldvalgust.
- Siit ka esimene nõuanne – kui plaanid Põhja-Skandinaaviasse autoreisi pimedal talvel, keera külge lisatulesid. Seega mida rohkem valgust seda parem, sest pime on seal ikka pime. Lisaks pidev põhjapõdra oht.
100 kilomeetrit enne Rovaniemit tuli uni jälle ründama, korralikult hakkas nokkimine pihta. Väike peatus, 15 minutit und ja edasi. Öeldakse, et üle selle aja läheb inimene sügavasse unne ja siis äratus on juba raskem, lisaks ei kao see unisus kuhugi. Ega ei saa öelda, et veerand tundi und väga midagi päästis, aga andis veits rammu viimaseks spurdiks. Ilmamuutus käis nüüd sekunditega-tuisk, korraks rahulik ja siis jälle lumesein ees.
Mõne aja pärast hakkas nokkimine kiusama jälle, kuid Rovaniemi tuled juba paistsid. Sõit võttis meil cirka 12h koos vahepeatuste ja pikutamisega. Algselt oli küll plaan sealt sirgelt läbi sõita, kuid mu naise õemehe õde Nele elab seal ja info meie saabumisest oli sinna juba ette jõudnud. Kutsutigi külla, söödeti kõhud täis ja pandi ilusti voodisse magama. Uni oli hea ja sai magada tagasi eelmise öö võlgnevust.
12.03.18 Rovaniemi
Hommik saabus jälle oodatust varem, tegime kiire söögi, võtit ja edasi. Startisime umbes kell 11:00. Esimese peatuse tegime jõuluvana juures polaarjoonel. Uudistasime seal natuke ringi. Turiste kõik kohad täis ja väga palju seal aega veetma ei hakanud. Temperatuur mõnus -7 ja päike paistis, tundsime rõõmu talveilmast.
Ega midagi, saigi Navisse sisestatud juba Nordkapp järgmiseks punktiks. Kilomeetreid 708 ja orienteeruv sõiduaeg ca 9 tundi ja 30 min. Teada oli, et Norra teed ja gps-i arvestatud kiirus ei klapi. Maastik oli muutunud korralikult, puud olid paksu lumekatte all, kuused meenutasid hambatikke. Ilm oli hea ja sai edenetud päris jõudsalt.
Teed on seal ikka teisest klassist- ei soola, ei graniiti, ei liiva, lihtsalt jää. Mida enam maad läbitud, seda rõõmsamaks meel muutus rehvivahetuse üle, et said mudarehvid koju jäetud ja all korralik naastrehv. Edasi lookles tee juba Inari suunas, siin-seal lebasid sõidukid kraavis, mis kutsus korrale ja andis arutlust tee libedusest. Kiirusepiirang jätkuvalt 100km/h. Inari lähedale jõudes oli kõht tühjaks läinud, otsustasime, et tuleb väike lõuna teha. Teeäär on parklaid täis, valituks osutus Ukonjärvi parkimisala, kell oli selleks ajaks juba 16:00 saanud. Kiired võikud ja Rovaniemist kaasa antud salat.
Peale kosutavat sööki startisime Nordkapi suunas. Inarist tanklast läbi, kütusehind 1.266l. Muigasime, et odavam kui Eestis. Tangitud sai arktiline diisel, kannatab temperatuuri -48. Peale tankimist mootori hääl muutus pehmemaks ja jõudu nagu keerati kusagilt peale. Varem, kui pidi tõusudel käike lappama viiendalt – neljandale siis nüüd vajadus puudus.
Mõtlesin kontrollida korra kütuseleket, selgus, et leke oli peatunud. Kogu see öine trall tasus end ära. Valdas nii suur õnnetunne, et ei oska sõnadesse panna.
Kõhud täis edenesime kiiresti ja väsimust ei mingit. Enne kui aru saime oli Inari tahavaatepeeglis ja lähenesime juba piirile. Temperatuur oli langenud 25 kuni 28 miinuskraadini. Antud lõik Inari ja Karigasniemi vahel on päris äge, tõusud vahelduvad langustega, väga kift tee. Libe kui kurat ja kiirust maha lasta ei saa, muidu ei kratsi üles ennast. Suurele tõusule järgnes ka suur langus. Seega laskudes pidi käiguga piisavalt pidurdama ja poole laskumise pealt põhjagaas ja siis 90 – 100km/h teise mäkke üles, tipus hoog käiguga alla ja uus laskumine. Sealjuures märgin ära, et meie keskmine kiirus oli 85-90km/h ning me olime bussidel jalus. Eks nad sõidavad seda teed muidugi iga päev. Seega kellele meeldib sõita ja satub sinnakanti, siis kindlasti soovitan külastada, lõik ise 116km pikkune.
Lähenesime Soome – Norra piiripunktile. Piiril ei hingelistki. Õietigi, kui poleks silti olnud, poleks aru saanudki, et vahepeal on riik muutunud ja me oleme saabunud Norra. Sõitsime kuni väsimus peale tuli ja enne Karasjoki linna tegime peatuse, pisike uni ei teinud paha. Temperatuur -22C. Läbisõit selleks momendiks Rovaniemist 442 kmmi. Lund sadas pidevalt juurde. Äratus 1,5h pärast.
Edasi juba langes nähtavus ja liikumistempo sellega seonduvalt. Teepeal töllerdab põhjapõder, hea, et alla ei ajanud. See kerge ehmatus võttis korraks hoogu maha veelgi. Teada tõde on see, et neid kondab sihituld ringi seal tuhaneid ja tuhandeid. Tee kuni Lakselvini oli sõidetav, peagi kadus ka põhjapõdra foobia.
Lakselvis tankisime paagi jälle kurguni, sest tulevate tanklate kohta teave puudus. Kiire kalkulatsioon andis Norkappi ja tagasi Lakselvi 382kmmi. Siiani on kütusekulu püsinud cirka 11-12L/100km-le. Vaatasime, et paagiga sõidab ca 700+ kmmi. Seega peaks cirka 40L varu veel olema. Öösel magades võtab auto ka teatava koguse kütet.
Lakselvi tuled kadusid õige pea ja jõudsime mägiteedele. Teeolud polnud muutunud, püsti teel seista polnud praktiliselt võimalik. Liikusime edasi Olderfjordi suunas, liiklust minimaalselt, vastu kihutavad ainult lumesahad ja mõned üksikud autod. Ilm lasi sõita ja polnud väga hullu midagi. Tundus reaalne jõuda veel täna Honningsvågini, kuid Norral oli meiega teised plaanid. Ilm muutus sekunditega trastiliselt, nähtavus 0.
Vastu tuli lumesahk Smortfjordis, peale seda võtsin vastassuunda, kuna paremal pool olid tuisanud meetrised lumevaalud. 2 km pärast polnud enam arusaadagi, et sahk oleks siit kunagi läbi sõitnud. Ainult rammimine läbi lume, tee aimatav, orienteerusime vaid lumesahkadele mõeldud teeäärt tähistavate postide najal edasi. Kui autot viskama hakkas, siis oli selge, et tuli võtta vasakule või paremale. Nii liikusime 15kmmi kuni jõudsime teehooldajate majani ja tõkkepuuni, mis tähistas meie päeva lõppu. Edasi minna polnud enam võimalik. Jäänud oli vaid 108 kilomeetrit Norkapini. Sättisime end teehooldusmasinate vahele. Tuul kõigutas autot nii tugevalt, et magamine isegi tundus kahtlane. Päeva LS 600 kmmi. Peale külili saamist plõks ja pilt läinud!
13.03.18 Nordkapp
Hommikul ärgates oli kuulda teehooldusmasinate käivitamist, kogunenud oli ka korralik kolonn tõkkepuu taha. Kõik ootasid läbipääsu Honningsvågi ja kalurikülade poole. Vahepeal käis jutul üks teehooldajatest ja andis teada, et tee avatakse 10 minuti pärast. 30 minutit hiljem oli selge, et Eesti 10min ja Norra 10min on täiesti erinevad ajaühikud. Oodata sai veel mõnda aega kuni kauge kurvi pealt sai silmatud vilkureid ja lumepilve. Oodatigi vastutulevat sahka. Meieni jõudes keeras ta otsa ringi ja saigi sõit jälle alata. Nüüd juba kolonnis, sahk ees, meie järgi.
Maastikumassiivid olid meelierutavad, tõsud-langused, mäed ja vaated. Kiiresti sai selgeks, et kolonn ei veni. Kiirus kasvas iga hetkega ja enne kui aru saime tuiskas sahk juba 85 km/h mööda kurvilisi ja jääs teid. Pikivahet delegeeris lumepilv, mis seinana meieni jõudis. Repvågini jõudes keeras lumesahk meil eest ja jäime järgmise tõkkepuu taha ootama. Tuiskas nagu enne ja nähtavus kohati 0. Varsti avnes ka see tõkkepuu ja sai jälle sõitma hakata. Nüüd sahka ees polnud ja sai võideldud aina kasvavate lumevaaludega. Mingi hetk avastasime, et kaassõitja porimatile on ventilatsiooniavast hakanud mingit vedelikku lekkima. Kusagilt mujalt väga midagi lekkida ei saa ja esimene mõte rändas salongiradika peale. Ega midagi, kolonnis sõites hoogu maha ei võta, kui esimesse linna jõuame, siis vaatame milles asi. Mootori temp sai jälgimise alla võetud, oodates, millal see tõsuma hakkab.
Nordkapi tunneli langus on nähtus omaette klassist, märk low gear annab teada, et langus on korralik, neljandale käigule alla vahetamine ei oma mingit effekti ja auto kogub vaid hoogu. Natuke piduritega kaasabi ja all me olimegi, edasi algas pikk tõus maapinnale tagasi. Mõttes käis veel, et ootasin enamat. Ülemiste “tunneliga” võrrelda muidugi ei saa.
Jätkasime teed ja lähenesime Honningsvågile, mõned kurvid veel ja kohal. Teadsime, et Nordkapi suunas kolonn lahkub kell 11:00, sai ennast jällegi tõkkepuu taha sätitud. Tasapisi hakkas kogunema ka kolonn selja taha. Erinev lumekoristustehnika liikus Nordkapi suunas. Aga tee ei avanenud, kolonn ootas ja ootas. Peagi oli kell liikunud üle 11:00 ja ei sõitmist kuhugi.
Kõrvalt bussipargist keeras välja jalgrattur, kes Eesti numbritega masinat silmates jäi meie juurde seisma. Tuli välja, et tegemist kalli kaasmaalasega, kes sinna on ennast elama sättinud. Peale paari lauset sai selgeks, et Eestlasi Põhja-Norra satub talviti väga harva. Temalt saime palju infot Nordkappi sõidu kohta ja kust saab reaalajas jälgida Norra teeinfot (https://www.vegvesen.no/ ). Lisaks kuulsime ka, et kolonne üles ei liigu, kuna on toimunud lumekoristusmasina avarii ja päästetööd käivad. Saime soovituse käia vaatamas kruiisilaevu ja mööda linna uudistamas. Homme uus päev ja ehk saab ka üles. Lisaks vahetasime telefoninumbreid ja saime õhtuks küllakutse. Mõeldud-tehtud, niisiis suundusime juba linnapeale, tegime igaksjuhuks väikse uinaku vahele ja paar ringi kaardimänge.
Ma pole elus näinud, et ilm võib nii kiiresti muutuda, 5 minutiliste vahedega tuisust, lumesajust, päiksepaiste ja tuulevaikse ilmani. Iga sekund oli mingi muutus.
Peale linnaga tutvumist, oli õhtusöögi aeg käes.
Kiired võileivad, kartulipuder ja kohv.
Otsustasime, et võtame küllakutse vastu. Tutvusime noore perekonnaga Allani ja Olgaga, kes juba aastaid Honningsvågis elavad. Saime teada palju kohalikust eluolust. Allan tegeleb ka droonindusega ja näitas meile erinevat filmimaterjali, mis oli suurepärane vaatamine. Mingi hetk otsustasime, et aeg on ennast autosse magama keerata. Seda teha ei lastud, külalislahkus oli nii suur, et saime nende juures öömaja + dušš, mis sellisel automatkal tavaliselt komistuskiviks võib saada
14.03.18 Nordapp – katse kaks.
Hommikul ärgates oli meile valmistatud suurepärane hommikusöök koos kohaliku murakamoosiga. Natuke sai veel istutud ja räägitud, kuna meil oli graafik piiratud ja kolonni start kell 11, siis tuli hakata liikuma reisi sihtpunkti suunas. Allaniga sai veel räägitud, et Nordkapis näeme ja saime lisaks ühe põneva teejupi juhised.
Kõhud täis, sai auto nina keeratud jälle teele. Teeinfo näitas, et teel takistusi pole. Kontrollisin leket ja tosooli taset. Maitsmisel selgus, et vedelik autos ja radikas on erinevad. Siis meenus see metsik lumetuisk kus nähtavus 0. Ilmselt tõmbas nii palju lund sisse salongiventikaga ja hakkas sulama ning jooksis tuppa. Sellegi poolest sai silma peal hoitud, kuna lõhn viitas jätkuvalt tosoolile. Alustasime kohe sellest põnevast teejupist, mis mägedesse viis (kohalikele NATO mägi). Info oli selline, et loodetavasti on tee lahti lükatud, nii ka oli. Serpentiini pidi üles liikumine oli närvekõditav. Väga järsud ning libedad tõusud pluss 180 kraadised kurvid. Vahepeal sai kõik neli ratast all ringi ja adreka üles. Aga tippu me igatahes jõudsime!
Vaade Honningsvågile lummav.
Viimane lõik on kolonni sõit 13kmmi. Seda loetakse kõige ohtlikumaks teelõiguks. Sõitu delegeerivad teehooldajad, kes kolonni võtavad täpselt nii palju sõidukeid, kui võimalik päästa on. Laviini, tuisu ja tormi oht on suur. Teed jätkuvalt jääs, päike paistab ja kraadiklaas näitab -6. Super talveilm. Platoode peal sõita on tõsiselt äge.
Jõudsime aegsasti viimase tõkkepuuni, meie ees oli vaid üks kämpar. Jälle ootamine…45 minti kolonni stardini. Lumekoristustehnika möllas lõigul.
Tundus, et Nordkapp on kiviga visata ja varsti saab asuda jälle teele. Kogunenud oli suur hulk huvilisi. Saksa blogija käis lumekoristajatelt uurimas, millal kolonni start on. Vastuseks aga sai, et täna ei lähe üles kedagi, sest toimunud on laviin, mille likvideerimiseks kulub vähemalt päev. Varsti peale seda saabus ka kolonni vedama pidanud auto, kes ei olnud toimuvaga üldse kursis. Peale paari kõnet sai selgeks tõsiasi, et lood ongi nii. Maailma äärele saamine on võimatu.
See tekitas paksu verd. Sihtpunkt niii niiii lähedal ja ma tegin juba plaane, et ohverdaks ühe tagasi sõiduks plaanitud päeva. Helistasime Allanile, ta juba oli teadlik antud situatsioonist. Lisaks saime teada, et geoloogid pidid tulema kontrollima ohutust ja erilist lootust polnud ka järgmine päev Nordkappi saada. Langes raske südamega otsus, alustame tagasiteed. Teepeal sai veel kohatud Allanit ja lehva-lehva tehtud.
Pöördusime tagasi Honningsvågi, et otsida suveniiripood, jalutada, vaadata üle teeääres olevad kalarestid ja osta kaasa juustu, mida oli tellitud. See linn on nagu unenäos, elu ja töörütm tunduvad võrreldes Eestis toimuvaga nii aeglased. Ei ütleks, et on tööpäev- tänavad autodest tühjad, mõni üksik sõiduk on peatänavale eksinud. Peale pikka jalutuskäiku leidsime otsitud poekese ja saime, mis tahtsime ja asusime teele tagasi auto poole.
10-kilomeetrine jalutuskäik tehtud, tankisime jälle auto paagi kurguni. Kütusehind 1.460L.
Suundusime juba varem läbitud teed pidi Olderfjordi suunas. Tundsime kergendust teadmisest, et homme ka Nordkappi ei saa.
Võrreldes varasema kogemusega antud lõigul olid teeolud nagu öö ja päev. Mingit tuisku, ega ka mingit tuult polnud. Edenesime kiiresti, jõudes Oldefjordi keerasime auto Alta suunda. Esimest korda nägime tõusudele puistatud graniiti, ega seda kauaks polnud, paari tõusu järgi olid teed oma tuntud headuses nagu klaasi peal. Läbides pisikese linna Skaidi, muutusid teeolud. Nüüd küll paremuse poole. Ümber jätkuvalt tühi mägine lumeväli, aga jää asemel paistis alt ka asfalt. Üle pika aja oli kohe hea meel selle pisikese nüansi üle.
Kuna teeolud olid paranenud, siis ka edenesime kiiresti. Enne kui aru saime olime Altas väljas. Väikse ringi tegime linna peal, aga pikalt peatuma ei hakanud. Edasi viis tee juba Eiby peale. Seal on väga sürr tee, mis jookseb mägede vahel, samas jällegi selline põnev lõik.
Jälgisime pidevalt Nordkappi viiva teeinfot, et teada saada kas otsus lahkuda oli õige. Õhtul viimase kontrollimise momendiks olid juba sulgunud ka tõkkepuud Honningsvågi ja Olderfjordi vahel. Seega oleks me cirka kaheksaks tunniks kauemaks jäänud, siis poleks üldse sealt minema saanud. Muide teed jäid suletuks umbes nädalaks, peale meie lahkumist. Seega oleks võinud me matk terve nädala jagu pikeneda.
Seega otsus oli kiiduväärt!
- Teine nõuanne – Sa võid planeerida talvel Põhja-Norra reisi, aga arvesse pead võtma asjaolu, et alati ei pruugi sina olla see, kes dikteerib kuhu sa minna saad ja kas sa üldse näiteks minema saad. Norra ilmastikule jääb siiski ikkagi viimane sõna.
Järgmiseks sisestasime juba navisse Rovaniemi. Sealt pidime võtma väikse kingituse Eestisse. Plaanis oli sõita kuni uni peale tuleb. Kuna sai korralikult eelmine öö magatud, siis kogunes kellale kilomeetreid omajagu. Õigepea läbisime juba Kautokeino. Natuke veel ja silmasime taevas virmaliste mängu. Pole sellise intensiivsusega veel varem neid näinud. Jäime korraks teeäärde seisma, sai mõned pildid tehtud (ei tulnud üldse välja). Jälle tuli kolvile ja lähenesime Soomele.
Taaskorde tühi piiripunkt, ei hingelistki.
Kell oli ka omajagu ja otsustasime laagrisse end sättida enne Muoniot. Kellal 512 kilomeetrit Honningsvågist. Leidsime ühe parkla teadmata järve kaldal. Taevas oli virmalisi täis, seekord suutsin telefoniga isegi midagi jäädvustada, natuke udused, kuid abiks ikka!
Temperatuur oli -16, sellise miinusega pole olnud probleemi magada, ega ka olnud vajadust auto mootorit tööle jätta.
15.03.18
Esimesed 5h und ja hakkan tundma, et igakord ennast liigutades ründab selline kogus külma igalt poolt. Igaks petteks otsustasin kontrollida välistemperatuuri. Ja ennäe imet oligi natuke külmemaks läinud- kraadiklaas näitas sujuvalt 35 miinuskraadi. Mõtlesin, et päris vilu teine.
Diiselmootori käivitamine sellise miinusega tundub suht kahtlane, aga hädavajalik. Igaksjuhuks 3 korda eelsoendust ja võtit. Veerand pööret ja auto käis. Tundus, et jäi ühtlaset tööle, kolistasin voodisse tagasi.
Sain vaevu teki alla, kui algas mootori turtsumine ja ebaühtlane töö, pole veel nii kiiresti kunagi juhiistmele saanud. Meelitasin pöörded üles ja mõne minuti pärast jäi juba mootor ühtlaselt tiksuma. Kergendus oli suur!! Kell oli mingi viie ja kuue vahel. Kui juba üleval olime siis otsustasime, et mis me siin ikka kütet raiskame ja asume teele.
Muoniost on Rovaniemini kõigest 229 kilomeetrit ja arvestades meie varajast ärkamist, siis oleks sinna liiga vara jõudnud. Vahele väike uni ja siis hommikusöök. Sättisime nii, et oleks cirka 15 ajal kohal. Peale meie sõidu kokkuvõtet ja kohvi viisime Nele lennukile ja saime kingituse kätte. Lisaks saime loa kasutada öömaja.
.
16.03.18
Kell 6 äratus, pesu, söök ja minek. Plaan sõita Tuusulasse, Helsinki vahetuslähedusse, vennale külla. Navi näitas sõiduajaks pea 10h ja 775 kmmi. Pool maast sõidetud sai väike peatus tehtud, kerge lõuna ja takimine, kütus hea odav 1,266l.
Hakkasime liikuma, maanteele keerates oli kuulda jubedat kolinat, millisekundite jooksul, käis peast läbi 100 purunenud detaili, aga kohe meenus ka keeduveepott, mis sai katusele visatud. Õnneks kaduma ta ei läinud, tänu katuseraamile jäi isegi kaas alles.
See ots oli selline tuim sõitmine, puhas maantee. 17:45 olime Tuusulas juba.
17.03.18
Päev möödus jutustades ja vegeteerides, midagi kasulikku korda ei saatnud. Laev läks meil 20:30 seega oli aega kõvasti. Sättisime sadamasse kella 19:30 ja maabusime kodumaa pinnal kell 23:00. Võis matka lugeda kordaläinuks.
Algne plaan oli, et magame enamus öid autos. Juhtus hoopis tänu külalislahkusele ainult 2 ööd ja enesekasimist lumes ka ette ei pidanud võtma.
18.03.18
Pool päeva kulus auto lahtipakkimisele, kraamimisele ja muule säärasele. Õhtul telekaääres istudes küsis Liisu, millal me uuesti kuhugi tundmatusse stardime. Kui selline matkapisik külge hakkab, siis pole midagi enam teha- ravi puudub.
Vot selline siis saigi meie väike reis Norra! Läbitud kilomeetreid 3500.
Natuke kahju, et põhi sihtpunkt jäi vallutamata, samas sai seiklusi, uusi tuttavaid, auto pidas eeskujulikult ennast üleval ja suutsime ajakavast kinnipidada.
Lisaks ongi põhjust tulevikus taas Norrat külastada!!!
Suured tänud lähevad siinkohal külalislahkuse ja igasuguse hea info eest:
Nele
Allan ja Olga
Muutsite meie reisi olulislelt positiivsemaks ja soojemaks.
Vastab vist tõele, et igas maailma otsas on kusagil eestlane!!
Auto ettevalmistuse eest:
Eerole – varuosad www.autoint.ee
Margole auto ettevalmistamises abisolemise ja remondikoha eest! www.rehviparadiis.eu
Margusele – sillastendi ja rehvitööde eest. http://www.servistop.ee/
Sügav ja igikestev kummardus!!!
Tasapisi käib valmistumine uueks reisiks:
* Avastamas Gruusiat 2018 – Sellekohta tuleb ka kindlasti kokkuvõttev blogi teema. Start augustis. Meie tegemisi saab jälgida FB-s Avastamas Gruusiat 2018 ja www.maasturimatkad.ee
*Nordkapp vol. 2 – on planeeritud 2019 jaanuarikuusse. Siis viivad teed läbi Venemaa (Murmanski) – Nordkappi. Saab olema põnev matk. See küll kauge tulevik alles.
Martin & Liis
Copyright © 2018